Ma olen aeg-ajalt selline impulsiivne oma blogimiste osas. Nii ongi, et mul on juba pildid üleval, törts juttu uutest raamatutest aga laadast enesest põhjalikku ülevaadet pole. Asi sellest, ma nagu ei oska midagi kirjutada.
Läksin laadale, et osta Meite muhu mustrid soodsamalt kui poes. Kulutasin 50 eeku piletile ja tunduvalt rohkem raha kui plaanis oli. Näiteks oli mul vaja osta lambasinki, mis iseenesest oli muide väga hea. Mahlane ja värske, tõeline maitseelamus. Ostuhetkest jäi naljakas seik ka meelde, nimelt poolitasime sinki oma keskaaegse kehalise kasvatuse õpetajaga. Pensionärist õpetajanna ei soovinud suurt käntsakat ja ma pakkusin end appi. Iseenesest ei midagi veidrat aga koomiline see seik siiski oli. "Tere õpetaja, mina soovin teist poolt"...
Rahvast oli laadal meeletult. Tegin õigesti, et läksin kohe 11ks kohale, siis sai veel normaalselt liikuda ja oli, mida hingata. Kella 13ks oli pilt nagu laulupeo viimasel päeval ja minu kaenlas olev mitmekilone muhuraamat ei teinud olemist üldse mitte kergemaks. Ma tegelikult planeerisin peale Muhu ostu lahkuda aga siis jäi silma lõõtsamees ja ma läksin veel korra tagasi, et teen ühe ringi. Raamtut aga muidugi ei raatsinud hoidu ka jätta, kuigi pakkumisi oli. Mingil hetkel oli tunne, et kohe tabab mind raskekujuline nõrkusehoog, rääkimata meeletust näljast. See on see, kui tõused pool 7 ja sööd enne koertega jalutamist kerge eine ning arvad, et sellest piisab pikaks ajaks!
Uut kirjandust ikka silmasin. Üks käpiknukuraamat Anu Raualt oli tore aga kuna ma juba investeerisin kopsaka summa Muhku, siis piirasin oma ahvatlusi rangelt. Kihnu laste kalender oli ütlemata armas ettevõtmine, ma olen seda nüüd paar korda lapanud ja tõeline heldimus tuleb peale. Laste jutt kirjapanduna nende omas keeles on nii armas lugemine. Pealegi on selles mu klassiõe tütar sees, Noodi Mirjam, kes ütleb, et Kõege kallim ond miole Emme... Saatsin Kihnumaale tervisi ka! Lubati kohale viia.
Siis ma ostsin veel Obinitsa Seto Muuseumitarõ poolt välja antud Pitsiraamatu. Nad müüsib huvitavaid asju. Kruusid nt meeldisid mulle väga ja postkaardikomplekt setu pitsi ainetel oli ka huvitav. Siis ma nägin veel hiiu heegelpitse, kaks vihku olid eraldi trükistena aga need mulle nii väga ei meeldinud. Vormsi väljapanek oli ka tore, taimelõngad ja nahad jne. Setudel olid ka müügis nõelkindaid, neid ma uudistasin huviga.
Kas ma olin ainus, kellele tundus, et laadale jääb Saku kitsaks? Tõeliselt nõme trügimine oli ikka, eriti siis kui emmed lastega kohale jõudsid ja lisaks inimmassile tuli jälgida ka kärusid. Ja kas ongi nii, et Saku trepist peavad emad käru seljas üles ronima? Ma ei märganud abiteid aga ega ma väga ei uurinud ka. Mulle oli see esimene käik Saku Suurhalli, seega pole eriti selle paiga eripäradega kursis. Pärst märkasin miskist liftimoodi asja, nii et äkki siiski said kärud ja ratastoolid ka kuidagi laadale... eiteah.
Lubasin siin reipalt eile, et võrdlen Soomega. Raske teema, sest ma nagu ei oskagi kohe niiviisi võrrelda. Helski mess oli suurem muidugi, mitmekesisem ja minu mäletamist mööda töötubasid seal ei olnud. Pisut elitaarsem ehk ka, omapärast kunstnikuhinge rohkem esindatud. Vardamoor mainis tootearendust, see on Soomes muidugi tugev. Oma väljatöötatud imago, pakendid jne, seda Mardilaadal palju ei näinud aga pisut juba oli ja see on tore. Stoori müüb.
Pisut ebaühtlane oli see laat. Nt mulle meeldib Ave Nahkur oma julguse ja naljakate naiivsete piltide poolest aga sinna laadale ta päris ei sobinud. Kuidagi nõrgalt olid ta tööd seekord ettevalmistatud. Külmikumagnetid, mis iseenesest on siuke väike asi ja läheks hästi kaubaks, kuna nood laused ajasid ikka naerma küll, nägid aga oma teostuselt välja kuidagi haledalt robustsed. No ma tean, et ta alati maalib puupilpale ja see ongi siuke värk aga eile see mind õudselt häiris.Rahamaik oli man.
Muhuteema üleküllastus häiris ka. Alles oli arhailise tikandi hullus, nüüd on see muundunud siis muhuks. Moonidega trussikuid, no come on! :D Samas miskised muhuainelised masinal tehtud vööd olid huvitavad, neile oli lisatud rõngad kinnituseks ja neid saab kanda pluusil nt. Neid osteti ja tundus, et on põnev asi. See mulle vastu nt ei hakanud.
Käsitöövahendeid oli vähe ja see vist oli taotluslik? Helskis ma pidin end ikka tugevasti tagasi hoidma, et mitte pead kaotada neis raamatu- ja lõngapoe nurkades, kus kõik laadahinnaga tooteid müüsid (raamatud 3tk 2e hinnaga nt ja lõngad 1-2EURi tokk jne). Mardilaadal müüdi peamiselt maavillast ja ühes kohas märkasin heiet. Savitaksi kedratud lõngad olid ka :).
Kokkuvõtteks, ma ei kahetse, et ma läksin. Tore melu oli ja nägi tuttavaid inimesi :).
Seal on lift ka olemas, kusagil nurga taga. Mina olin koos ühe lapsega, kes oli kärus. Alt läksin sisse ja pärast vedasin tõesti käru trepist üles. Ma lihtsalt ei viitsinud lifti otsima minna. Aga ma tahaks teada, kes on Suurhalli trepi disaininud? Täiesti idiootlik - pikk aste, lühike aste, pikk aste...
VastaKustutaViimasel ajal, kui ma Su postitusi loen, siis nii tihti tunnen, et "ma mõtlen täpselt sama moodi!":)
VastaKustutaSelline tunne, et kohe tabab mind nõrkusehoog, tekkis mul isegi siis, kui ma laada pilte vaatasin:) Ma seekord ise ei käinud aga oskan täpselt ette kujutada seda inimmassi ja seda heli ja lõhna.
Tootearendus on ka üks teema, mille puhul mina ikka virisen. Soomlased on siin tohult suureks eeskujuks. Minu meelest sobib võrrelda nt Fazeri komme ja Kalevi komme. Kui Fazeris tegetakse ühe tootega meeletult ja tuuakse ta siis lõpuks turule ja müüakse 10-20 aastat, siis Kalev aga tellib kõikvõimlikke erinevaid lõhna- ja maitseaineid ning ilusaid läikpabreid ning uusi šokolaade tuleb välja iga kuu. Esiteks on need tihti nii jubedalt võltsi maitsega, teiseks jätavad nad vahele toote nö katsetamise etapi ja katsetavad kohe tarbija peal. See toob aga kaubamärgi maine kolnal alla.
Sama on käsitööga - iga tublim käsitööinimene oskab ju välja mõelda mittukümmend erinevat toodet aga sa ei saa nende kõigiga nö turule tulla. Nii et teen igat asja natuke.
Laadal võiks olla täiesti eraldi valmistoodete ja töövahendite-materjalide sektsioonid. Peale lõngade ja kangaste on ju igasugu vana-aja töövahendeid, mida nüüd kuskil Eestimaa nurgas tehakse aga keegi ei tea või saab vaid netist tellida.
Ja siis veel, et koht dikteerib tegelikult nii palju. Nt kui laat oli veel Lauluväljaku ruumides, siis mulle täitsa meeldis, et tädikesed müüsid selliseid nagu-vanema-tehtud kindaid ja kogu laat oligi selline natuke heas mõttes kodukootud. Saku suurhallis aga tundub ta olema juba selline messi tüüpi ettevõtmine ja sinna ootaks juba selliseid profimaid tegijaid, keda ju järjest juurde tuleb. Selline pisike annus nö elitaarsust ei tee paha, kuigi nii vist ei sobi kõva häälega välja öelda....
oh, nii põnev on ikka see käsitöömaailm. Ma usun, et ikkagi liigutakse sinna poole, et igaüks leiab oma nišši ja ei orienteeruta ainult selle järgi, et mis eelmisel laadal naaberkauplejal hästi müüs.
raamatut tahaks ka hirmsasti sirvida:) see oli ka ainus põhjus, miks ma väga oleks tahtnud laadale minna, aga siis mõistsin, et kuigi raamatu saan odavamalt, kulutan sama palju raha igasugu muudele asjadele:)
no tuli pikk kommentaar :)
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
VastaKustutaTere KK, kirjutan Sulle esimest korda. Väga tore blogi on! :)Käisin ka Mardilaadal lapsevankriga. Neljapäeval, päevasel ajal ja juba siis ei kannatanud liikuda. Masu vist - inimesed on kõik töötud ja viibivad Mardilaadal :)
VastaKustutaAga vankriga sisse saamine oli kõige toredam lugu. Sisse sai küll alt, aga pileteid siis veel all ei müüdud. Viisin siis lapse turvamehe hoida ja läksin ise ülevalt piletit ostma :)
Minuarust oli ainult laupäev selline kus sai ainult inimmassiga koos liikuda. Vankri ja ratastooliga sai eraldi alt sisse ja ei pidanud keegi käru tassima, kui just ei viitsinud lifti otsida. Kärusi oli eriti palju just laupäeval ja see kohati häiris. Eks inimesi igasuguseid.
VastaKustutaKäsitöövahendeid on alati vähe olnud, seekord oli siiski lisaks Sujuri tooted, kuid need peamiselt kangastelgedel kudujatele, sekka oli ka kaaruspaela harke jm pudi-padi.
Minul oli tehtud mega tootearendus ja ei olnud hinnad üle mõistuse midagi, kuid asi päädis sellega, et müüdavaim artikkel oli 15 eegune kassipall. Inimesi tuleb harida väga palju, osadel saab kannatus enne otsa :D
-Monika
Ma arvan, et lapsed laadal on suht ok nähtus ju ja sellele peaks mõtlema.
VastaKustutaSee hinnateema on lõputu teema :D, mulle meeldis Kosmosemuti kommentaar ITs, et käsitöö ei ole esmatarbekaup ja seda ei pea ilmtingimata ostma.
Ja veel ... järgmine aasta avatakse Mardilaada ajal õues veel mitu eraldi telki, nii, et müüjaid tuleb poole rohkem. Tulevad käsitöölised ka mujalt Euroopast, seoses Tallinn 2011 aastaga.
VastaKustutaKärud ja ratastoolid saavad tõesti sisse otse maapealt, Suurhallile lähenedes paremalt poolt , treppide kõrvalt. Aga , mis puutub sisemistesse treppidesse, siis seal on ka tavalisel tervel inimesel suht võimatu liigelda. :-(
Tere ja kõigepealt suur aitäh muljete jagamise eest! Kui oled kodust kaugel, siis sellistele üritustele mittepääsemine teeb hinge hellaks:(
VastaKustutaLugesin ka Monika kommentaari,ta vahva lõngakäevõrude sari on ka minu lemmikuid (olen ühe kauni sinise õnnelik omanik).
Tõepoolest võiks meil toimuda peale suviste laatade ja Mardilaada ka üks pisut elitaarsem mess. Millised oleksid aga sellise ürituse osavõtutasud, võib kahjuks vaid ette kujutada.
Usun, et Mardilaada korraldajad mõtlevad ka ise üha rohkem selle peale ja püüavad teha igal aastal üha paremat valikut osa võtta soovijate seast.
Aga laat on laat ja fotosid vaadates sai hästi aimu sellest suurest melust ja erilisest meeleolust.