Neelan üht raamatut ja jõudsin kohani, kus peategelane kohtub raamatukoguhoidjaga. Ja ennäe imet, toda elukutseesindajat kujutatakse isegi positiivselt, et mitte öelda lausa vaimukana. Kas see võiks olla vihjeks, et lõpuks kvalifitseerub romaan kriminulliks või siis vähemalt põnevikuks. Teised źanrid reeglina ramatukoide suhtes nii helded ei ole.
Iseloomustus - pea lõikab kui koorelahutaja, terav keel, vaimukad naljad, mis hindamatuks palsamiks.
Meenutagem siinkohal "Keskea rõõme"...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar