On pilkane öö. Ärkan selle peale, et voodi ees niutsub Suusi ja tahab õue. Nonii, jõuan mõttes kiruda ennast, et mul ka ei olnud õhtul kannatlikkust olla lisaks 10min õues, et oodata millal seltsimees saab ühele poole hädaga nr 2. Ja need porgandid, mida õhtul krõbistati! Kurjajuur!!!
Ajan end soojast voodist välja, liigun pimesi esikusse ja haaran jalutusrihma. Lampi põlema ei klõpsi, mõtlen, et äkki ei lähe siis uni ära. Rihma koerale kaela pannes tekib kahtlus, et kas see ikka on Suska? Katsun kasukat ja nagu poleks, samuti ei liputa Suska niiviisi saba. Lülitan valgustuse sisse ja ennäe, Blacky hoopis! Kusjuures õue küsis Suska, seda ma tean. Häälel teen ma endiselt vahet ka pimedas.
Nii ja kus on seltsimees Suskin, ma küsin?! Peale paari karmi röögatust ja võtmetega kolistamist ilmub lilleke ka välja. Õues on jäiselt külm, pime ja vastik. Häda saab tehtud. Õnneks uni ära ei lähe, kobin tagasi sooja voodisse ning selja taha pressib end Suskin. Kell on 5.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar