Kroonika mõttes...

... olgu kirjas, et meil oli sel ööl esimest korda sügisel hallad. Maa oli hommikul valge ja shotikad järasid orasheina mõnuga.
... olgu ka kirjas, et eile pimedas arvuti kõrvale kootud viimasest mustrikorrast pool läks harutamisele... ja uuesti kootud osa harutasin hommikul veelkord. Kotermann ma ütlen.
... olgu siis ka kirjas see, et põrandaküte läks sisse nädalavahetusel. Soe suvi on kena mälestus, on aeg kohaneda meie toreda sügisega.

Täna tegin omale kingituse ja ostsin lõpuks Praakli kinnasteraamatu ära. Ammu olen kiibitsenud aga pole raatsinud. Meie kihelkonna kindad on ka sees, need mida ma ERMis joonistamas käisin. Aga noid vingeid Kose omi ei olnud, need peaks ikka kunagi tegemisele võtma, kripeldavad hingel.

Kui nüüd viimasel ajal ilmunud kudumisraamatutest rääkida, siis Praakli oma tundub kuidagi nukker. Oluline mulle küll ja ilusad pildid aga Roosi raamatutega nagu võrrelda ei saaks. Haapsalu salli ei maksa üldse võrdlusesse tuua, see on klass omaette. Ma ei teagi, mis mind selle raamatu juures häirib. Äkki see veider kaanepilt? Arvestades teemat oleks võinud ju tulemus olla palju isikupärasem või teemasse kui lihtsalt ühte blondi tädi kinnastega kelmilt naeratamas pildistada. Mis puudutab raamatuid, siis olen ma konservatiiv ja pedant. Kujundus peab toetama sisu ja moodustama ühtse terviku. Siis on hea. Kõva kaas ja ilus selg pole ka vähe tähtsad soliidse raamatu puhul.

Aga et mitte vinguval toonil lõpetada, siis sisu on ilus ja mõnus. Jälle üks raamat, mis peaks kodus olema ja mida vaevalt et nii pea uuesti kirjastatakse.