Aasal

Viisin täna shotikad reedese õhtu puhul maale kolama. Minu pikad tööpäevad ja palavad ilmad on oma töö teinud, pidev janu ja loidus kummitab, isegi süüa ei taheta nii nagu vanasti. Vett läheb tonnide kaupa ning ma olen ennast suutnud juba üles kütta, et kas ikka nii on normaalne ja kui palju on liiga palju. Samas ise joon ju ka keskmisest rohkem, miks koerad ei peaks?

Õues aga meeldis väga olla. Blacky istus pea veerand tundi keset niidetud muru ja lihtsalt oli. Keeldus liikumast ja nautis. Suskin kalpsas minuga kaasa kui ma peenraid kastsin. Siuke rõõmurull ühesõnaga. Hiljem lubasin neil mutimullahunnikuid kaevata, mistõttu seltsimees mutineke läks lausa pessu, sest oli kõrvadeni mullane.

Aasal käisime ka, seal on praegu hein mulle pea kintsuni. Kes heina teha tahab, siis sel aastal heinapõuda ei näi olevat. Ilus tihe ja kõrge on. Suskinit naersin. Ta ei taha heinas niisama kanalit ajada ja rühkida, vaid hüppab nagu jänes. Ise on nii rõõmus ja õnnelik seal juures, hingeldab ja puhib aga kogu aeg kalpsab. Selgroog liigub nagu liigendnuga :D.

Koduteel pressisid end külg külje kõrval autosse ja panid ninad paralleelselt esiistmele. Ma pole neid niiviisi õpetanud, istuma peavad jah aga seda nad teevad loomulikust intelligentsist. Aga see ninade rivistamine ajab mind alati südamest naerma. Iste on natukene madalamal, seega saab hästi kaelaga reguleerida, kuidas parem asend on. Pilti kahjuks ei saa teha, sest liikumatult on nad vaid siis kui ma sõidan. Kohe kui seisma auto jääb, tõstetakse pead püsti ja vahitakse, et mis nüüd siis, miks me seisame?

Nüüd peaks pessa pugema, shotikad nohisevad juba tund aega. Korteris on isegi õhku tunda, nautigem.