Kuidas distsiplineerida õiendavat looma.

Suska on oma ideede elluviimisel vahe üsna jäärapäine ja sihikindel. Eriti kui see puudutab maal minu emale pähe istumist. Algul on vaja pai, siis sülle, siis mängida ja lõpuks süüa. Iga nõudmise juurde käib valjuhäälne "arrrrruuuuu!" Selline käitumine ilmneb tal ainult emaga, teisi ta niiviisi ei terroriseeri ja noh, eks ema laseb ka niiviisi mürgeldada. Käiakse õues pikalt ja süüa saab head-paremat, mis nii viga nõuda kui iga soov täidetakse :P.

Aga kannatusel on teatavasti piirid. Laupäeval maal olles mässas ja üürgas lemmikloom jälle nagu tuletõrjepasun, kuni emal lõpuks kannatus katkes. Võttis siis sahtlist välja hiigelsuure suukorvi, Pootsmanni oma ning näitas seda Suskale. Sellest piisas, koerabeib oli kut tulekera viuhh! toa teises otsas, lamavas asendis ja vait. Terve õhtu jooksul ei kostnud sealt suust enam piiksatust kah :D.

Asi selles, et kunagi kutsikana kingiti meile üks kärtspunane koonurihm. Pidi aitama tirimise vastu aga selleks otstarbeks me seda kunagi ei kasutanud, sest see loom ei tirinud. Mingil veidral põhjusel aga hakkasin seda kasutama siis kui loom väljas teiste koerte või kasside peale röökima kippus. Ja see toimis ideaalselt. Kuigi rihma vahel sai vabalt haukuda, mõjus see pigem psühholoogiliselt.

Hiljem piisas lihtsalt sellest, kui koonurihm tolknes jalutusrihma küljes nähtaval kohal. Igasugused katsed röökima pista sai summutatud kui küsisid: "kus koonurihm on?" See oli looma jaoks nii alandav, et isegi kui seda vahel ümber koonu sai pandud, siis kõndis mu kõrval üks ütlemata õnnetu loom, pea norus. Sellest ajast peale seostuvad tal igasugused seda tüüpi rihmad nn keelamisega ja töötavad soovitult.

Olgu veel öeldud, et Pootsmann on meie õuekoer, siuke hiiglane ja too korv on nii suur, et sinna mahuks terve Suska pea. Kasutatakse seda siis, kui Pootsmann süsti saab.