Kevadine teatrielu

Tundub, et mul on teatrikülastuste kajastuses siin lünki. Kevade hakul olin nagu talveunest ärganud, palju energiat ja soov jälle kuskile minna ning midagi teha. Teater tundus ahvatlevat enim!

Kõigepealt siis vaatasin ära Võigemasti uue etenduse linnakas - Homme näeme.
Noh, Hecubaga võrrelda kindlasti ei saa, suhteliselt ebaühtlane oli aga väga hull ka just polnud. Mõned seigad olid nagu kopi-paste elust, vägagi haakuvad aga siis järsku hüppas nagu hoopis teisele lainele ja seosed jäid segaseks. Väga ei fännanud, paar korda vist naersin ka. Samas selja taga istus seltskond, kes hakkas kohe esimestest lausetest naerma, nii et inimesi on erinevaid. Võibolla oli selles oma roll ka teatri kohvikul :P.

Kohe järgmisel päeval oli Draamateatris Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia... no ja see oli täiesti teisest ooperist. Õudselt meeldis ja mõnusalt kiiksuga. Samas pisut ajastut, tausta, ajalugu jms. Head näitlejatööd, kõik oli paigas, ei veninud miski ja väga hea tekst. Kivirähk :). Soovitan kindlasti vaadata, minu meelest peaks peale minema väga erinevatele inimestele.

Lavaka Arkaadiast ma juba kirjutasin. Ahjaa, enne Võigemasti oli mul veel Minu tädi linnakas :D. Nukker, melanhoolne, kohati isegi shokeeriv. Meeldis, seda küll. See etendus ilmselt "räägib" inimestega erinevalt, vastavalt oma taustale. Mind väga naerma ei ajanud, pigem tekkisid mingid kummalised seosed ja meenusid minevikuseigad. Seda soovitaks ka. Naerumärk oli sellepärast lisatud, et tol nädalal oli mul 3 teatripäeva järest. Kui juba, siis juba!

Sellesse "hooaega" mul peaks mahtuma veel Linnateatri Keskööpäike ja kui veab, siis tahaks näha Virginia Wolfi Linnakas. Piletite püüdmisega olen siiani mööda pannud, kuidagi ei saa pihta.

Maal nähtud noorteetendus oli selles kevadises reas kenaks täienduseks.