Koerad

Shotikate pahameele emotsioonid suudavad mind oma vahetu reaktsiooniga südamest naerma ajada. Need on siuksed siirad ja konkreetsed.

Eile maal olles hakkas Suska mingil hetkel oma lemmikmänguasjakotti nurgast välja tirima. Tal on seal lukuga läbipaistev kott, kus sees hunnik erinevaid, piiksuvaid ja mittepiiksuvaid mänguasju. Iga kord kui me seal käime, siis tuleb see suure leelotamisega välja tirida ja siis õiendada seni, kuni lukk lahti tehakse ja siis asjad põrandale laiali vedada. Seejärel saab rahus edasi lebotada ja pealt vaadata kui mõni inimene ehmatusest üles hüppab, olles astunud järjekordse siili või palli otsa. Mängitakse selle kolaga harva aga protsess "kott välja" on elulise tähtsusega.

Koti järele tuleb pugeda nagu urgu. Alguses katsetada ega inimene äkki haledaks muutu ja ise kotti välja tirima ei hakka. See reeglina ei tööta. Siis tuleb pugeda ikka ise, seejuures rassida ja seletada, vinguda ja unnata nagu oleks suur jama lahti. Blackyt see kott ei huvita, see on Suska leivanumber ja kui Suska suu lahti teeb, siis on see kõikjale kuulda.

Eile rassis ka, tükk aega juba. Me ei teinud välja ning vaatasime telekat. Aeg-ajalt kostus laua alt ohkamist, mörinat ja kolinat. Sihikindlus on muljetavaldav. No mässab siis lilleke seal kut loom ja järsku tagurdab end toolide ja laua alt välja. Raputab kasuka sirgeks ja laseb kuuldavale südame põhjast tuleva "mhhhhhhh"-i. Ja sinna otsa lisaks oma kileda "arrrruuuuuuu"! Nimelt oli lukk katki läinud ja kott kuidagi niiviisi pahasti, et oleks kätte saanud ainult siis kui asjad ükshaaval välja tirida. Rassis vaeseke, mis ta rassis aga no ei saa kätte noh. Hinge teeb täis! Me hakkasime selle peale südamest naerma.

Täna suutis teise killu maha panna.
Hommikul olid nad hirmus unised ja ma süüa kohe ei pannud. Nurusid minult pasteedisaia ning läksid tagasi magama. Mul aga hirmus põnev raamat pooleli ja ei saa käest pandud. Mingil hetkel käisin koos raamatuga kapist rosoljepurgi järel ja lugesin edasi. Kuulsin küll, et Suska käis sabas aga samal hetkel ka unustasin. Nokitsesin pisut süüa, samal ajal lugedes ning pugesin varsti sooja teki alla tagasi. Järsku käis voodi ees jälle üks "mhhhhhhhh"!!! Kui pilgu raamatust tõstsin, istus seal äärmisel pahase ilmega loom, kes tahtis süüa :).