Loomkatsed

Ärkasin öösel imeliku hääle peale. Selline viuhh ja pots! lendas keegi pehmetele lõngakottidele.
Suska. Meenus, et paar nädalat tagasi tõmbasin voodi seinast pisut eemale, et radikat sisse lülitada. Ettenägelikult tirisin voodialused hoiukotid lõngadega seinale lähemale, et kui keegi peaks kogemata sealt alla libisema, siis oleks pehme maandumine.
Nii et siis Suskin. Kui küünitasin end üle voodi serva vaatama reaktsioone, istus lilleke väga segasel ilmel kottide keskel ning püüdis aru saada, mis temaga juhtus. "suhkruvett?" oleks tahtnud küsida.
Aitasin putukal ronida voodisse tagasi ning võtsin kaissu. Süda peksis ja segadus oli suur aga uni oli veel suurem. Huvitav, teiselt poolt ei lenda nad kunagi alla.

Samal nädalavahetusel kui voodi seadmine toimus, lendas keset päeva Maadam B nagu Erki Nool kõrgushüppes kah lõngakottidele. Oli teine vast mingi 10 minutit sahkerdanud selili voodis ja oma harjutusi sabale teinud. Keelasin paar korda aga kesse mind kuulab, eksole. Siis käis potsatus... siplemine ja vaikus... ja siis torin, pahane torin. Seejärel ilge krabin, millest võis järeldada, et pahur loom üritab omale teed teha, et voodi alla pääseda. Kui ma vaatama läksin, istus tüüp väga pahasel ilmel voodi all ja keeldus välja tulemast. Minuga koos leekis kohale Suskin, et ka passida voodi alla, pee püsti, mis toimub ja kas on vaja kedagi nuhelda, korrale kutsuda, päästa. EI olnud.
5 sekundit hiljem lendas magamistoast välja üks toekas tuust ja nõudis kiirelt õue. Vanuri värk, peale ehmatust pidemed ei pea :P.

Ja et maailmas valitseks ikka tasakaal, siis suutsin ma omale ka ehmatuse korraldada. Tõstsin ööseks pesuresti elutuppa, radikatee lähemale. Öösel vetsu minnes võpatasin. Pimedas oli tunne nagu keegi seisaks liikumatult keset tuba. "Närffid... " ütleks tegelane Wikmanni poistest.