Eile maal olles otsustasin viia neljakäpalised pikemale põllutuurile. Eesmärgiks oli ronida pisut lähikonna kivihunnikutes ja nosida põldmarju. Nood on praegu eriti küpsed ja head. Kuna meie maamajast mitte eriti kaugel on just üks selline kivikuhil, sai see sihtmärgiks võetud.
Põld on seal selline söödiline, koristamata heinaga ning suht räsitud. Hea trenn shotikatele, sest nad pidid aeg-ajalt kalpsama üle heina.
Suskale väga meeldis, lippas ringi nagu noor jänes. Uued lõhnad, põnevus ja muud möllud. Blackyle meeldib alati kui saab kuskile minna, nii et tema pärast ma eriti ei muretsenud. Olime juba peaaegu kivikuhila lähistel kui minu prillivaba silm miskit punakaspruuni täheldas. Mõtlesin alguses, et oleks nagu koer aga siis jälgisin pisut ja objekt ei liikunud. Järeldasin, et ah, ju ma siis vaatasin valesti.
Päris lähedal olles hakkas aga see pruuni seljaga objekt suurel kiirusel jooksma ning osutus kitseks. Shotikatel olid ninad heinas ja nad ei saanud alguses aru, mis minu tähelepanu köitis aga see oli selge, et midagi seal oli. Suska oli tähelepanu ise! Reipalt kalpsas minu kõrval, kõrv kikkis ja jube elevil. Blacky tuli torisedes sabas, ta oleks taht väga kaevata ja ringi tuustida, mitte kitse jahtida. Kits muidugi sellise melu peale kadus nagu vits vette. Ilusat tooni oli! Need, keda ma olen maanteeservas märganud, oleks nagu olnud heledamad, rohkem maastikku sulanduvad loomad. Aga too oli tõeliselt kaunisloom, helepruun ja ilus.
No kolasime siis seal kivikangrus ilma kitsekeseta edasi. Sõime marju ja turnisime niisama kuni tuli aeg koju tagasi minna. Maja paistis ja motivatsiooni alguses nagu ka oli. Vähemalt Suskal.
Maadam torises ning ei taht tulla, üldse mitte kohe. Lõõtsutas ja ohkis, istus maha ning mingil hetkel oli peas täpselt selline nägu, et nii, tooge nüüd kraana.
Kuna kraanat meil käepärast ei olnud, siis tuli mutt sülle võtta ja koju tassida. Olgu öeldud, et ta on viimasel ajal jälle kosunud ning päris raske tükk. Vahemaa polnud iseenesest pikk, vast 500m niidetud muruni vms. Aga seal heinas rassida oli tüütu. Suska lilleke oli õnneks seekord väga tubli, püsis kenasti kõrval ja tegi sujuvaid hüppeid üle heinapuhmaste.
Kui me lõpuks tuppa saime, siis lahmiti omale sisse terve kausitäis vett ja keerati magama. Vot see on see asi, kui harva põllule lustima saab. Olukorra tegi keeruliseks ka vastköetud elamine, kraad seinal näitas 27C. Koerad ähkisid ja puhkisid nagu kõrbes. Uni ei taht tulla ja ükski paik polnud piisavalt jahe. A Blacky oli ikka täitsa võhmal, tuleb vist jälle dieedile panna.
Tegelikult peaks kerge kaalukuuri läbima mõlemad. Kuidagi kobedad tükid näevad välja ja Suskal on soodumus ju pekivoltidele :P.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar