Hommikul vingus maadam voodi ees pool 7. Käratasin kurjalt läbi une, et vait! vaba päev!
Hee, kobis voodi alla ja oli vait. Ju siis tundus tõsine käsk olevat. Suska magas nagu kott.
Varsti tõusin ise, uni läks ikkagi ära. Poole 8st ilmus Maadam uuesti, kõrvad lidus ja saba liputamas, siuke pugejapilk peas. No sai õue seekord, vedas :D
Õhtuti on neil egoprobleemid. Ma ikka vahel mõtlen, et miks looja küll nii suurele egole nii pisikese kesta andis. Nood kaks tüüpi EI MAHU voodi alla ära. Füüsiliselt oleks ruumi maa ja ilm, lausa 5 koerale vähemalt aga vot nemad ei mahu. See egoaura, mis kesta ümber hõljub peab ikka suur olema, sest piisab vahel pool keret voodi alla lükata kui tagumisest otsast tuleb mööörrhhh!
Läbi häda saavad magatud nii et üks on aknapoolses otsas nina vastu lõngakotte ja teisel tagumik toapoole väljas. Väga harva kui mõlemad elutoa vaibal korraga vedelevad. Siis peab ka alati olema vähemalt meeter maad vahet. Suska isegi vahel otsib kontakti aga provvale see ei meeldi. Võehh! püsti! ja minema.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar