Kuidas ma oma mutikest linnapeal tuulutamas käisin

Täna oli meil järjekordne jalutamise neljapäevak shotikaomanikele. Kuigi oli tööpäev, sain kuidagi oma asjad nii säätud, et jõudsin nibin-nabin Blackyga linna tagasi. Kohting oli meil kell 7 raekoja ees. Blacky oli nii elevil, närvis pisut ka. Viimased kahekesi käimised on ju olnud peamiselt arsti juurde, nii et ei või iial teada, mis plaanid sel perenaisel on. Aga vedas seekord.

Raekoja juurest võtsime suuna Viru tänavale ning sealt siis edasi shoti klubisse. No kuhu siis veel kui mitte sinna :). Sisse lubati ka, ainult murule pissile ei tohtinud minna. Omanikud kohvitasid ning lobisesid niisama, koerad tegid laua all tutvust ja aeg-ajalt hõikasid mõned lausekatked omalt poolt ka sekka. Ja varsti oligi aeg koju tagasi pöörduda ning ülejäänud külalised suutsime me ka ära hirmutada.

B oli omadega üsna läbi aga ega maha ka ei saanud must jääda, kes teab. Tõtakal sammul kimasime tagasi parklasse, autoni transasin mutikest süles, sest tema meelest oli see paik liiga hirmus, et sinna ise minna.

Kodus sõi end kandiliseks ja kobis voodi alla. Rohkem ma teda näinud ei ole aga aeg-ajalt kostab häälekaid küljekeeramise liigutusi, mille juurde tehakse valjult "öääääh" ja "aaach". Tema jaoks ikka suuremat sorti läbielamine, sest maal on hoopis teised hääled ja nähtused.
Pildile jäi maadam koos preili Meeriga :).