Hommik.
Koerad on saanud närimiseks kumbki oma porgandi. B sööb rahulikult enda oma ära ja siis läheb passima Suska nina alla. Suska on laamendanud närimismaterjaliga nii nagu kavatseks vaipa kaunistada. Ca poole meetri raadiuses on porganditükkide sadu. Kui B ühest servast süüa proovib, viskub kaak esikäpad harkis oma porgandipuru peale kõhuli. Ei ole siin miskit torkimist!
Omal isu ka nagu pole, suuremad tükid sööb ära aga puru valvatakse. B ei saa rahu, jookseb minu ja porgandilasu vahet, liputab saba ja kurdab. Kobin koerte juurde põrandale ning B saab vaiba puhtaks söödud. Suskini kadedus haihtus, isu ka. Mind aktsepteeritakse.
Aga see pilt, kuidas ta seal porgandipuru otsas laiutas, oli jaburalt koom.
Pildike üleeilsest.
Suska on ema juures ja röögib, sest keegi ei tõsta mänguasja koti eest kola ära. Tal on seal mänguasjad ühes suures kotis, mis asub ühes kindlas nurgas. Ta on ära õppinud selle, et ise tuleb kott hammastega välja tirida, siis saab mängida. Aga kui miskit seal ees on, nt triikraud või mingi teine kott, siis on jama. Ja kui Suskal on jama, siis hakkab see reeglina kõrvadele.
Kurtmas käiakse emale, sest mina ei luba niiviisi nõmetseda. Ema annab kergesti alla ja sellest ka siuke napakas sebimine.
Eile. Huilgab nagu ratta peal, jorutab ja kiljub, ema paar korda keelas aga mitte eriti veenvalt. Lõpuks tõusin ja käratasin. Sekundiga oli kaak kukupai :D. Istus terve õhtu ema kõrval sohval, vait nagu sukk.
Intelligentsi on enam on kopka eest ja saab aru väga hästi aga no miks mitte proovida pähe istumist neile, kes seda nii lahkesti lubavad :P
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar