Elamisse on kolinud kärbes ja see tõbras ajab koertel hinge täis. Magada ei lase, kätte ka ei saa. Pidevalt hüppab keegi jalule ja ampsab õhust miskit, mis ammu eemale lennanud. Ja seda kõige magusamal tukkumise ajal! Nimelt peale hommikust jalutust ning sööki meeldib koertele vaibal tukkuda. Pole veel nii soe, et laibastuda ja samas on natuke unine ju ka olla. Ja nüüd see vastik kärbes!
Õhtuti aga saab meil nalja. Ma vahel võimlen kodus kui meelde tuleb. Niisama pisut jalatõsteid, hantlitega vehkimist ja painutusi. Koertele väga meeldib ja nad on kohe platsis. Iga kord kui jalg maa suunas liigub, on keegi jõudnud ennast kiirelt vaibale sättida ja jääb jala alla või koperdab sealt parasjagu mööda. Kui kõhuli keerata, pakib maadam-mutt ennast selja peale põiki pikali ja toriseb, kui teda sealt minema aetakse. Samal ajal topib Suska sulle kätte piiksuvat siga või jänest. Võimle siis niiviisi! Ma olen küll multitaskinguga harjunud aga see võtab vahel võhmale. Eile tuli Maadam just siis oma märga habet puhastama kui ma vaibal küljeli olin ja valmistusin jalatõsteteks. Selline mõnus ehmatus-shokk-karjatus kui palja päikesepõletusest kärssanud selja vastu külm märg habe edasi-tagasi sebib, võehh!
Oi, ma tean, mida te tunnete!
VastaKustutaMina ei saa üldse kodus kõhulihaste harjutusi teha, krantz muutub väga ärevaks. Lakub ja haugub ja üritab keset kõhtu istuda (raskuse mõttes iseenesest ju hea, aga mu lihased ei ole mitte nii tugevad). Ja kiikuda ma ka ei tohi. Ükskõik kes kiigub, krantz on äärmiselt rahulik, aga niipea kui mina kiigele ronin, hakkab klähvimine ja hüppamine ja kiige ette tormamine.
No ta on su pärast mures. Ei ole vaja ronida igale poole :D
VastaKustuta