Käidud

Roccas oli üllatavalt tore, kuigi ilm tahtis aeg-ajalt mütsi peast puhuda. Rahvast oli murdu ja iseenesest oli too kooslus ju üllatav, väga palju oli vene keelt kõnelevat publikut. Aga kõik tehti kaasa, eestiaegsed mängud, poniga sõidud, kandlemängu proovimised jne. Ühisest lõunast rääkimata... pidin kõrtsis seletama ühele venelannale, mis see kama ikka on:).

Tuksamit kahjuks ei näinud, sest Kiritöö mängis ütlemata kaua. Sofia Joonsi tiba kuulsin aga neil oli pidevalt probleeme pillide häälestamisega ning see tüütas lõpuks ära :P
Kiritööle jäin hiljaks, sest parkimissaba oli nagu Nigula juurde minek Keskea rõõmudes. Kohutavad massid! Aga õnneks oli kontsert aus ja kestis rohkem kui tunni. Kõik plaadilt tuttavad laulud mängiti ära.

Kas te teadsite, kust tuleb ütlus: pilli lõhki ajama? Torupilli mängimisest. Kuna vasem rahvas tegi pillid isegi vaat et nahast saapasäärest või koeranahast, siis polnud materjal mitte alati vastupidav.

Näidati veel, kuidas kannelt tehakse ja mängitakse, kuidas lina ketramiseks ette valmistatakse ja mis takust saab. Lõugutaja oli ka väljas ning ropsimismõõk. Lina ei kraasita, vaid kuidagi silutakse (sugemine oli vist see, ma praegu siit loen). Sellised pikad teravad piid olid, kust siis salk lina läbi tõmmatakse ning pärast koonlaks vokile pannakse. Linakammid siis.

Püüdsin pildile ka vokiga ketramise ja villa kraasimise, ühe magava taluinimese ning Kõrvitsa koos pesulauaga.
Päris lõbus üritus oli! :)


Keha sai ka kinnitatud, valisin mulgipudru ja karaski. Seda putru ma ilmselt ise teha ei oskaks (sellest ka see valik siis), karaskit peaks aga kodus küll proovima. Hea oli!
Päevast ja muljetest mõjutatuna tegin koju naastes suure kruusitäie kama!

Kuigi tuul oli hirmus vali ning pillimehed kurtsid korda-mööda pillide häälest ära minekut (Pabut üts, et trumm peaks meremeestel vastu, ainus, mis ehk hääles püsib), on mul nägu õhetav nagu oleks päikest saanud.

Omapärane üritus, vahel on põnev rahvast vaadata :)