Kolmel korral selle kuu jooksul on jalgpallipoisid unustanud peale mängu või trenni (ma ei teagi, kas seal on juhuslik kamp, kes õhtuti vutti taob või miskine organisatsiooniline ühendus) palli koolistaadionile vedelema. Sellest piisab.
Igal hommikul alates hetkest, mil esimest korda koerad palli avastasid, on kibekiire minek staadioni suunas. Tarvis kontrollida, kas pall on alles.
Eile oli :). Kuna staadionil on aed ümber ja ainult paar mulku, siis saab neid seal ka lahti lasta mõneks ajaks. Oh seda õnne! Eile käis selline mäng, et isegi mina olin higine. B ajab palli liikuma ninaga, suunates seda ninaga kord ühelt poolt ja siis teiselt poolt. Suska võimalusel lihtsalt viskub pallile peale ja tuub kuuldavale kohutava röögatuse. Selline rassimine kestab ca 10minutit, siis on esimene paus. Keeled on põlvini ja silm särab.
Ära tulevad koerad staadionilt ainult jõuga tirides ja kodus ei kuule neist mõnda aega piiksugi. Õnnis väsimus.
PS. äkki peaks särgid ka hankima? ainult ma ei tea, milline neist klubidest see kuumim on? MU vist, seda sõnapaari olen ma vähemalt väga palju kuulnud :D
Sa kusagilt vastu näppe ei ole saanud, et koerad staadionile lased?
VastaKustutaEih:), ma arvan, et mind võiks eeskujuks tuua pigem, sest ma olen üks väheseid, kes koeri rihmas alati jalutab ning kakakotid näpus koju prügikastini kõnnib :).
VastaKustutaMa hakkasin mõtlema, et tegelikult seda staadioniks nimetada on suht suur liialdus :D. Tegemist on nõukaaegse kohati lapitud võrkaiaga piiratud muruplatsiga, kus kaks jalkaväravat, rularenn ja sissetallatud rajad elumajade suunas ning kooli suunas.
VastaKustutaPigem selline noorte õhtune läbukoht.