Meenus

Kui ma Mustamäel veel elasin, siis meie majas oli üks pere, kel shoti terjer. Koer tuli hommikuti peremehega ajaleheputkast lehte ostma. Jättis mulje nagu oleks ta saja-aastane, liigus aeglaselt, nina maas. Mäletan, et ta oli ilma rihmata aga alati peremehe sabas. Peremees pidi vahel hõikuma, et koer ikka tuleks. Tal oli nii palju nuusutamist.

Tagasi tulid nad niiviisi, et mees luges jalutades lehte, et kannataks koera tempos kõndida. Ma ei mäleta üldse mis värvi ta oli, tundub nagu oleks olnud must.

Ma ei osanud siis sellest tõust veel midagi arvata aga silma see kooslus "mees ja koer" hakkas. Mees vaidles sageli naisega ja jäi mulje nagu naine ainult käiks tööl, sest mees tuli peale leheostu alati koeraga koju tagasi. Leheputka asus Sääse peatuses ja mina olin siis noor tudeng üürikorteris.
Ma mäletan seda mõtet, et issand kui aeglaselt see koer võib kõndida!

Eks see tõug jääbki meelde oma olemise ja väljanägemise poolest. Siin kui ma koertega jalutan, siis tuleb ikka keegi ja meenutab, kuidas kooli vastas majas elas kojamees, kel oli shoti terjer ja kuidas see koer hommikuti ikka temaga kaasas käis. Või siis teine meenutus staadioni lähistel oleva maja koerast, seda mäletavad rohkem lapsed.