pühapäev, 24. mai 2009

Kuidas ma oma koerad ära väsitasin...

... kaunil pühapäevahommikul.

Tegelikult ma tahtsin öelda seda, et minge kõik ruttu õue! Nii ilus on!
Meil läks uni ära 7 paiku, päike paistis kõrgelt ning kutsid tahtsid õue. Meil on siin mõni küll 100% rutiinikoer aga täna õnnestus rutiini murda ning võtta ette pisut teine suund. Käisime mõisa juures ja sealt alleed pidi veel maanteele, siis metsaserva pidi ikka edasi ning lõpuks männiku kaudu tagasi. No küll see oli üks mõnus retk! Isegi Suska oli nii tubli ega protestinud kordagi. Kõndis vapralt Blacky kõrval ja oli nii elevil. Ühtegi lahtist peni ka ei kohanud, alev magas alles ja hea oli kõndida. Kokku olime ära pisut üle tunni. Koju jõudes joodi kõht vett täis, pisut mahtus ka süüa sisse ja nüüd on õnnis vaikus. Ilmselt enne õhtut neist midagi ei kuule :).

Kahju, et fotokat polnud kaasas. Metsavahel oli pea silmade kõrgusel ja suht lähedal äge rähn, suur ja enam mitte täristav nagu kevadel, vaid selline tavaline toksija. Teistsugune oli võrreldes tolle kevadisega, süsimusta kasukaga ning suur. Käitumine aga sama, pöörab ennast puu taha ja siis piilub, et mis sa teed aga samal ajal tasakesi kopsib edasi. Kavalpea!

Ilusaid krunte vahtisime ka, too männik on maastiku poolest ikka eriliselt võluv. Ainuüksi selle lõhna pärast tasus nii pikk tee ette võtta, mulle nimelt õudselt meeldib männilõhn. Praegu pole see veel nii tugev, suvepoole kui päike vaiku sulatab, on lõhn mõnusam. Aga ikkagi, tunda on juba praegu, ehh...

Nii et jah, kel vähegi võimalust, minge õue. Siuke mõnus laadimine kulub kõigile praegu marjaks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar