Koerad vedelevad vaibal, teineteisest nii umbes 20cm kaugusel. See on piir, sest Maadam vajab suurt personaalset ruumi. Maadam on ennast pikaks venitanud ja mõnuleb.
Suskal on igav, pikutab ja vigiseb samas, nihutab ennast millimeetri haaval Maadami suunas, ise aeg-ajalt häält tehes. Nagu kutsuks mängule, püüaks tähelepanu. B viskab end küljeli ega lase häirida. Suska saab sellest innustust ja hakkab Bd ninaga toksima. No see on liig! B on sekundiga püsti ja minu juures kaebamas. Kamandan mõlemad vait ja jätkan oma tööd, silmanurgast koeri jälgides.
Algasendid taastatakse, Suska asub jälle millimeetri kaupa B suunas liikuma, tasakesi, muidu mutt paneb plagama ja siis on suhtlus otsas. Lõpuks kui on Blackyle juba üsna lähedal, istub talle nina ette ja asub käpaga nina patsutama. Ise sealjuures lõbusalt kiljatades, et nonii! Mängiks nüüd ikka ka. B on uuesti sekundiga istukil ja jube solvunud, joriseb omaette ja ohkab.
Läheb joob kere vett täis ja tuleb sohvale pikutama. Suska ohkab ja pressib end minu juurde tukkuma. Oh seda rasket koeraelu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar