Juhtus nii, et ma sattusin eile teist korda Rigolettot vaatama. Koosseis oli pisut erinev aastatagusest, kuid Dubrovskaja oli kohal ja mul tuleb siiani kananahk üles, kui ma tema aariat meenutan. Äge! Jassi narrina ei jätnud nii võimast kogemust, kui tolle soomlasega aga paha ka polnud. Hertsog oli suht kahvatu, eriti siis kui temast kui Apollo sarnasest noormehest kõneldi. A võibolla oli mul prill kehv :P
Seekord istusime rõdul, otse vaatega orkestrisse. Hämmastav kui palju nood tegelased seal ringi sebivad. Käivad suitsupausil või? Tagumine rida oli pidevalt kas tühi, keegi läks või tuli. Kuna mulle sisu oli tuttav, siis ma vaatasin kõike muud ka :D.
Sissejuhatuse tegi herr Kuningas ise, päris iroonilise minu meelest. Et ega igaüks ei saagi ooperist aru, oleneb sellest, kas süda on õige koha peal ka kas siin ka midagi on (patsutades kätega pead). Elitaarne kunst, millest hoolimata igaüks oma elamuse saab. Pooltuhat inimest ja pooltuhat oma lugu, alati on peas midagi, millega laval toimuv omamoodi haakub ja "mängima" hakkab.
Jõuluürituste sari on ühesõnaga avatud. Sai süüa ja juua ka :).
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar