Kirjandus

Seoses Sügisballiga jäin mõtlema, et Unti meil millegipärast kohustuslikus kirjanduses ei olnud. Üldse on see kooliprogrammide nõrkus läbi aegade olnud, et kaasaega isegi kui jõutakse, siis helikiirusel ja pealiskaudselt võrreldes meie surematute klassikutega:).
Mõtlesin siin just, et mul ei ole kohustusliku kirjanduse vastu kunagi vastumeelsust olnud. Pigem olen isegi mõnes mõttes tänulik, et on tulnud lugeda raamatuid, mille juurde ise oleks võibolla palju hiljem ja teisi radu pidi sattunud kui üldse. Kodus mu lugemust eriti ei suunatud, kui siis isa pisut aga tema elas ju linnas :). Isa käe all õppisin ma lugema krimkasid. Oli periood, kus ma neelasin Mirabiilia sarja jms. Isa ostis palju raamatuid ja armastas krimkasid vist enim. Lugesime korda-mööda... Raamatukogust muidugi sai ka palju võetud, ma ei mäleta enam, milline see valik olla võis. Ilmselt oli seal tolleaegset nn jutukat kui ka muid, vanemaid.

Ülikooli ajal olid omad nimestikud, eesti klassika aga väga hea valikuga, erinev keskkoolist-põhikoolist. Meie õppejõud Jaanus Vaiksoo "põdes" omamoodi Gailiti fanatismi ja see oli hää. Ta oskas seda perioodi nii huvitavaks lugeda, et ma käisin raamatukogu arhiivist Noor-Eesti albumeid laenamas ja Aaviksoo Ruthi lugemas. Tol ajal olid nood veel arhiivkogus ERRis. Kuigi ma olin ju seda perioodi mitmetes variatsioonides ennegi kuulnud, oli tema versioon kuidagi innustav ja omamoodi.
Ülikoolis oli meil veel üks tibi, kes loenguid luges. Pisut Eestist ja pisut väliskirjandusest, kadunud põlvkonda jms. Närviline ja lektoriks sobimatu aga nimekirjad lugesin mina kõik läbi, valik oli hea.

Bakatöö kaudu jõudsin parimate raamatute nimekirjadeni. Minu juhendajal, Piret Lotmanil oli kinnisidee, et nood nimekirjad, mis eesti ajal koostati (1935), mõjutasid kogu järgnevat kirjastustegevust (saksa ajal nt) ja ka nõuka ajal kooli kohustusliku kirjanduse valikut. Mingid sarnasused tulid tõepoolest välja ja seda oli põnev uurida, kuigi tööga otseselt see seotud polnud. Võtsin tookord omale eesmärgiks ülikooli lõpetamise järel esimesel suvel võtta mõlemad nimekirjad ette ja kõik teosed sealt läbi lugeda. Nimekirju oli kaks - üks nn massile ehk 100 parimat ning teine pisut intelligentsemale - 100 plus veel 100. Enamik neist oli koolist tuttavad aga mõned erandid ikka olid. Peaks nood üles otsima ja meenutama.. Mäletan kui suur üllatus minu jaoks oli Semperi Armukadedus. Kuidagi nii teistsugune kõige selle taustal, mis mul tolle perioodi kirjandusega Eestis seostub. Neid nn avastusi oli veel aga ma ei oska hetkel rohkem näiteid tuua.

Huvitav oleks teada, mis nendest raamatutest hetkel kooliprogrammides sees on? Kui ma seda valikut vaatan, meenub mulle jällegi juhendaja kinnisidee :). Aga Keisrihullu ma ikkagi ostsin omale. Tahaks uuesti lugeda, eelmisest korrast on meeletult head mälestused. Aga noh, ma olen Krossi fänn alati olnud. Alates kolmest katkust kuni mälestusteni välja...
PS. Kes veel ei tea, siis tema mälestuste 1-2 osa müüakse Apollos hetkel alega.