Raadik

Tõnu Raadikut oleks ma nagu kogu aeg mäletanud. Viiuliga mees.
Teadlikum mäletamine algab ehk sellest ajast, mil piiratud muusikamaitsesse (fänniaeg VLY ja Untsakatega) sigines uusi tuuli. Küll folgituuli aga siiski.
Tegemist oli perioodiga, mil herr Raadik mängis Kukerpillides. Arvan, et seda helikandjat veel ilmunud polnud ja mingil kummalisel ajendil me Guitar Safary reelingul lampjalgu saamas jälle olime. See oli üldse üks pop paik tol ajal.

Mul on väga elavalt meeles, kuidas Raadik laulis taskupõhjas olevast. Ääretult korretselt sõnu välja hääldades ning veenvalt, nagu olekski taskutes siiani rämpsu ja pahna. See oli hää.
Lendamise laul kogus tuure. Kui pidu lõppes, sattusime Raadikuga ukse peal kokku (õigemini vist lausa garderoobi sabas). Tüüp küsis, ise lapsikult elevil, "noh, kuidas kontsert oli ka?" Ei noh, hea ikka :). Meenub veel sama koossseisuga esinemine Shoti klubi aias, suvel. Siis oli kassett juba ilmunud ning allkirjad sai sellesse ka küsitud (äkki oli suisa vabrikusoe, kesse enam mäletab).

Nüüd hiljuti koristasin kodus oma muusikakogu ning leidsin Raadiku plaate veelgi. Muuhulgas plaadi nimega Mereloomad. See plaat on mul nüüd autos pea nädalajagu päevi muudkui mänginud. Ma ei teagi, miks meeldib. Kuidagi mõnus ja hea on. Eriti meeldib mulle see uksehinge lugu. Üldse minu meelest see plaat sobib hästi praegusesse aastaaega, mis siis, et seal on ka kevadelugu peal. Kuidagi natukene melanhoolne ja ilus.