Vihmased mõtisklused

Tahaks kirjutada, et pildil on selle loo juures illustreeriv tähendus:).

Tegelikult oli nii, et kududes oma pitssalli jäin mõtlema, et ma olen ju seda kõike kunagi varem ka teinud. Muidugi mitte just seda salli ja sellise mustriga, äärepitsiga piibelehesall on mul raudselt esimene katsetus omasuguste seas. Mõtlesin pigem pitskudumeid, peenikese niidi ja varrastega.

See võis olla keskkooli ajal, mil kõik hakkasid järsku kuduma pitsilisi laudlinu. Vahel on nii, et mingi asi hakkab rohkem domineerima kui teised, kudumises ka. Oli islandi kampsuni aeg, siis olid mingid naljakas tehnikas diivanipadjad (kihilised, eri tooni lõngadega, pealt lõigati pärast ruudud lahti) jne. Aga just sel ajal tulid linad.

Mäletan, et ilmus ajakiri Käsitöö, mille kaanel ja sisuks Tiina Meeri õpilaste kujundatud ja kootud kampsunid. Vot selles ajakirjas olid sees pitslinade mustrid, osad pisikeste vigadega, pildimaterjal kahvatuna kõrval. Neid kooti, mina ka kudusin. Päris mitu sugulast said siis minult kingituseks suured ümmargused laudlinad.

Materjalivalik oli tol ajal suht kesine. Mäletan, et enamik nendest olid kootud puuvillasest heegelniidist, mida müüdi kerades. Suuremad kui iirisekerad aga niit ise oli peenem. Värvivalikuga oli ka nii kuidas juhtus, mäletan pruunikaid toone, punast, kollast, valget. Minu lemmikpood nende ostmiseks (kui neid oli) oli Viru tänaval miskine pood, oleks nagu asunud praeguse Apollo poe lähistel. Täpselt enam ei mäleta. Tolle Viru värava kosmeetikapoe ja praeguse apollo vahel kuskil, juuksur oli seal ka:)

Pisut hiljem, keskkooli lõpuklassi ajal ehk, sai tädi tellimuse Soomest suurele voodikattele. Materjaliks toodi praegu igal pool müüdavat kalalõnga (kalalanka), kollakat tooni. Voodikate oli megailus ning ülejäänud materjali sai tädi omale, mille ta lahkelt minuga jagas. Sellest kudusin ka linu, ikka nii, et kahed nõukaaegsed ringvardad lõpuks sees, et mingit aimu saada, mis staadiumis kudum on. Nood vardad olid jubedad, üleminekukoht takistas silmuste tamiilile lükkamist. Võinoh, tamiil see polnud, mingi plast vist pigem, valge. Kui silmuseid kõvasti lükata, läks vahel katki ka. Ime, et kudumise isu pealt ei läinud:).

Miks mulle see kõik meelde tuli? Ma siin mõtlen, et mõned inimesed arenevad vist laiskuse ja mugavuse suunas. Vähemalt minul on siuke periood elus ette näidata küll :P.
Kui ma oleks sellelt tasemelt edasi läinud, kas ma nüüd kooksin ka vabalt 1,2ste varrastega imepeenikesest lõngast salle nagu mu hollandlasest tuttav? Võimalik. Kuidagi kade tunne tuli peale eile tema juttu kudujatest kui kannatlikest inimestest lugedes.

Tahaks rohkem osata.