Tagasi kodus

Ma ei jaksa pikalt kirjutada aga ma olen nüüd "metsast" tagasi, ühes tükis ja hetkel (veel) terve. Kurguvalu olen kaasa toonud aga ehk läheb ikka üle.

Pedasel oli ilus, ilmadega vedas ning vihma ei saanud me selle kolme päeva jooksul tilkagi. Merereisi Pakrile elasin ka üle. Transpordiks kasutati RIB-tüüpi kaatrit ning see oli päris hea minekuga ning minusuguse jänese jaoks üsna stabiilse olekuga sõiduk. Eriti vahva oli see, kui me vastutuult saare suunas laineharjadel lendasime:). Kurkses olin peaaegu nõus koju tagasi minema, sest nii hirmus tundus aga tegelikkus oli ikka väga vinge!

Jama on aga see, et leidsin saarelt tulles kaks puuki. Paanikaosakond ja peata kana. Täna käisin vaktsineerimas, kuigi juba juhtunud hammustuse vastu see enam ei kaitse. Tuleb oodata ja jälgida nädal kuni paar. Kolekole!!!

Mis me siis veel Pedasel tegime? Lollusi ja tööd, kui olla kokkuvõtlik. Varba kastsin merre, ühe koeraga sain sõbraks, tuletasin Liina & Co abiga meelde kõhutantsu, korjasin metsmaasikaid ja muulukaid ning viimasel öösel töötasin ligi 3ni öösel, taustaks diskotavad kolleegid. Elu selline, mis teha. Ahjaa, kõhutants läks hästi rahvale peale, isegi mehed tantsisid täiesti vabatahtlikult :P
Liina kiitis, et nii head publikut on harva.

Täna õppisime golfi mängima. Jube keeruline oli, eriti kui oled 4 tundi maganud ja hommikusöögi vahele jätnud. Tundus iseenesest põnev mäng, muudkui üks kõndimine ja svingimine:).

Parim nali oli tagasiteel, kui horvaat küsis, miks meid päike ära ei põletanud. Tema, kes ta tuli 35kraadisest Zagrebist, kõrbes ikka nii vähiks kui vähiks. Meie olime "luiged" nii minnes kui tulles.

Väljasõidule eelnes õhtusöök Controventos. Mmmm... värsked maasikad jäätisega, pizza ja vanalinn. Loodetavasti kolleegile meeldis...

Nii, nohu tuleb vist ka. Nutt ja hala ma ütlen! Paari nädala pärast siis uus aktsioon. Juulikuu on kuidagi eriti tihe seekord.

Aga et lõpetada ikkagi positiivse alatooniga, siis ema oli avastanud paar päeva tagasi oma koduõuelt vimplit vardasse tõmbava vallavanema. Selgus, et neile kingiti Vabariigi Valitsuse tänukiri kauni koduaia eest, vimpel ja punane potiroos. Ansipi allkiri all ja puha, tänukirjal siis :). Ema nii elevil, kuigi ta on kogu aeg rääkinud, et ei mingit tähelepanu, konkurssi ega midagi ei ole vaja. Vot niiviisi siis.