Eks ma olin Pakri kohta enne ka natukene lugenud ja kuulnud aga praeguses valguses on lugemismaterjal kuidagi eriti masendav. Saar on praktiliselt umbe kasvanud, mõned pearajad käimiseks, üks vähe kobedam tee sõitmiseks. Mahajäetud sõjaväehoonete varemed, heinast paistvad üksikud kiviaedu meenutavad rajatised. Kivine rand, paemurd. Korrastatakse, seda küll. Ilusad puidust viidad on tekkinud, inimesed käivad...
Loen siin, et Pakril väidetavalt ei kasvanud seeni ja pakrilased seeni ei söönud. Lambajuustu tehti ja suitsusinke. Huvitav, et nood singid nii kaua säilisid!
Tsitaat: " Kohe peale lapse sündi hakati talle pulmasinke korjama. Igal aastal pandi üks suitsutatud sink kõrvale ja riputati suitsuköögi lae alla. Enne jaanipäeva vanal kuul kuivatati sinke päikese käes ja pandi seejärel endisesse kohta tagasi. Pulmade eel keedeti aastatega kogutud singid ära, leemelt võetud rasv pandi kaussi ja kutsuti külarahvas seda maitsma. Rasva sisse kasteti leiba, singid ise söödi pulmade ajal."
Pakril oli 5 küla ning elanikke 1939ndaks aastaks üle 300. Praegu vähemalt selles osas, kus meid jalutada lasti, polnud kohati mingeid märke leida elutegevusest. Teispool saart ehitas keegi uut maja, palkidest ja laastukatusega. Saarel on üks püsielanik ka. Regulaarset transporti saarele ei lähe. Taamalt paistab Paldiski.. Tallinki laeva nägin...
Vanasti ehitati saarel paate ja purjekaid. Purjeid värviti haavakoorega, mis andis punaka tooni. Kala oli leivakõrvane söök, nt maksti keskajal Padise munkadele osa makse kalas.
Metsaalune oli piibelehelehti täis, kevadel võis see ilus olla. Madarat oli palju aga mul polnud seda kuskile korjata. Seal tundsin madara ära ka. Naistepuna ning koirohtu märkasin samuti.
Meiekandis on sellisel kraamil omad kindlad kasvukohad, mida mu vanaema teadis. Koirohi nt kasvas ühes kivikangrus, meis pea paar kilomeetrit eemal. Köömned olid otse talu taga aga tänaseks vist pole maastik neile enam sobilik, pidev muruniitmine on oma töö teinud. Talli servast vahel mõne põõsa leiab aga plaanid on seegi krundinurk korda teha.
Nüüd tuli mul köömnetee isu ja seda peaks mul kodus kapis olema ka.
Ma lugesin ka kord Pakri jutu läbi ja elu tundus neil põnev/huvitav. Vaatasin ka nende rahvariideid, olid minuarust nii kiftid. Singi jutt on huvitav.
VastaKustutaMu vanaisa olla kunagi köömneid kasvatanud (st hoidis nende loodusliku ala nende jaoks) ja korjas neid apteegi jaoks. teenis perele väikest lisa. Mulle on köömne maitse alati meeldinud. ajasid mulle ka tee isu peale :P