Mõtisklused eilsest

Eile maeti ühte väärikat vanahärrat. Elas teine ligi 88 aastat siin ilmas ning elu oli kirju nagu körtpärtli särk. Ärasaatmine oli tõeliselt mehele vääriline. Ma ei oska seda tunnet kirjeldada, vahel lihtsalt tunned matustel, et just nii on õige.

Tseremooniat tumestasid mõned seigad, mis tegelikult on pisiasjad aga mille üle ma ikka ja jälle taban ennast mõtlemast. Kas sobib pildistada välguga hetkel kui õpetaja õnnistab või palvetab? Minu sisetunne ütleb, et võiks oodata. Ma pole küll usklik aga mul on mingi aukartus tseremooniate ees. Ma ise ei tahaks neid kuidagi "lõhkuda" aga võibolla pole selles midagi halba. Inimesed on sabinas, ei mõtle võibolla sellistele asjadele.
Teine teema, millele ma olen ka palju mõelnud, on riietus. Looritsa raamatus on eesti matusekommete osas kirjutatud, et inimesed panid ennast musta lootuses, et surm neile järele ei tule. Nii et ilmselt on see selline vana komme, millele peaks vabamalt vaatama. Aga no ikka riivab silma roosa pintsak nt. Meile on kodus kogu aeg tambitud, et ikka tume võiks too riietus olla.

Teine teema on muidugi matusepildid. Tolles listis, mis eestlaste kohta hiljuti liikvel, oli ka üks punkt matusepiltide kohta. Ma pole kunagi uurinud, kas teistel ka sellist kommet on. Mind natukene häirivad avatud kirstuga pildid. Milleks? Miks ei võiks inimest mäletada sellisena nagu ta on... Sugulastega ühisvõttest saan ma aga aru. Nagu eile üks külalistest ütles, et pole küll ilus nii väljenduda aga matustel näeb vähemalt sugulasi. Tõepoolest, ma polnud paljusid nendest viimase 30a jooksul näinud. Nimed olid vägagi tuttavad, nägu juurde panna ise poleks aga osanud. Seetõttu sellised ühised grupipildid mälestuseks - miks mitte. Suguvõsakokkutulekuid ju nüüd enam ei korraldata eriti.

Aga üks seik oli eile väga armas. Kuna tegemist oli ühe pojaga väga laululembesest ja musikaalsest perekonnast, ei häbenenud keegi korralikult laulda. Vanad inimesed teavad kirikulaule ka, mina olen nendega alati hädas, sest see viis võib kohati väga ebaloomulikke jõnkse teha. Muidugi ma tean peamist - "jumal sul ligemal" aga teised on võõramad. Kuna vanaema enam ei ole, siis ma üritasin ka täisinimese eest väljas olla. Või siis vähemalt püüdsin...
Kuidagi kurb oli neid õdesi-vendi vaadata... sellised üritused on elav meeldetuletus, et ükskord läheme me seda teed kõik.

Aga tolleaegne põlvkond on ikka endiselt super äge. KM ei saanud hästi liikuda ja pingilt püsti. Lapsed siis manitsesid, et tuleb ikka proovida, et muidu näe äkki poeg sõidab minema. "no vot siis ma lähen jala!", tuli kärme vastus.