Eile õhtul ei suutnud Maadam korralikult magama jääda. Tal nimelt endiselt ebatiinuse ilmingud, tujud kallal ja tissid hellad :P. Kuna ta ägises ja vigises nii palju, tekkis minul kerge paanika ning käisime täna igaks juhuks Toometis näitamas. No polnud tal häda midagi, õigemini siis polnud põletikutunnuseid aga ebatiinus korralik jah. Siiani võtsin rahulikult aga see öine puhkimine ja töllerdamine tegi murelikuks. Nüüd tuleb üheskoos palju aega viita, jalutada ja tegeleda, et koeral tähelepanu oma hädadelt eemale läheks. Haa, ja ülekaaluline pidi maadam ka olema aga seda räägivad pea kõik veterinaarid shotikate kohta. 12,5kg shotika kohta ei ole palju!
Juhtus aga nii, et linna sõites oli vaja teha kiire kõne küpriottidele ning aus nagu ma olen, sai öeldud ka põhjus, miks ma paar tundi tööasjadest eemal pean olema. Nüüd oli meil just selline miniconfcall, mille sissejuhatus läks Maadamile kaasaelamiseks :). Maadamil on sest muidugi savi aga mulle läks korda. Peale räigelt stressirohket kvartalilõppu, mil üheskoos sai ää söödud mitu puuda soola, on järsku tekkinud respect! Ma ei üleks, et see mulle ei meeldiks. Kunagi peavad ju tulemused ka tulema... kui nii kaua on selle nimelt tööd tehtud. Punkt. Nüüd tagasi tööle, kaotatud aeg tuleb tagasi teha ning viimased lahtised asjad enne puhkust korda saada. Veel 4,5 tööpäeva...
Pildil on B õhuvanne võtmas:). Kui me kahekesi sõidame, siis ma luban tal esiistmel istuda. Ta on siis nii uhke, paneb nina vastu ventikat või siis lihtsalt vahib tardunult aknast välja. Talle on kutsikast peale autoga õudselt meeldinud sõita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar