Juhtub

Hommikusel jalutuskäigul on vahel rohi vastikult märg ja kõrge. Kohe nii vastikult, et tekitab tahtmist mitte puutuda. Paar päeva tagasi metsa poole suundudes jäi ette üks kraav, kus kasvas ahvatlev orashein. Shotikad armastavad seda närida, kui kaste peal ja hein värske:P. No nätsutasid seda siis seal mõnda aega, kuni Suska arvas, et kraavi suunas on paremad rohumaad (see on selline kuiv kraavilaadne asi seal). Aga et mitte end kaelani märjaks teha, tõusis Lilleke tagumistele käppadele ning hüppas nagu obene üle suure rohupuhma. Muidu oleks kõik õnneks läinud aga Lilleke ei arvestanud, et kraav on reeglina langusega pinnavorm. Nii paistiski järgmisel hetkel kraavipervelt siplev ja kõrvuni märjas rohus olev loom. Õnneks ei ole ta tundliku loomuga ning ei pane pahaks kui perenaine laia lõuaga teeserval irvitab. Maadam sellist alandust ei andestaks.