Veel

Jan Fennell on autoriks paljudele raamatutele. Eile nimetet raamat on tema raamatutest teine, mis eesti keelde pandud tänaseks. Esimeseks oli Koerakuulaja, mida saab pisut piiluda siin. Pole vist ilus tegelikult raamatut netti niiviisi panna aga noh, otsinguga ma ta leidsin ja loen huviga.

Eriti huvitav on see, mida ta kirjutab karjasuhetest & huntidest, ptk 3. Kui ma meenutan eile loetut, siis karjasuhtetes probleemid võivad isegi viia füüsiliste vaevusteni (karva väljalangemine, üldine haiglane olek jne). Koerale pandud (või koera poolt ise võetud) liidripositsioon kurnab, tekitab segadust.

Meenub, et ta vihjas isegi sellele, et pikematel äraolekutel nihkusid karjasuhted kodus paigast ning naastes tuli jälgida täpselt, mis kodus koerte vahel toimub. Kas siin on võti minu sõrmeloole?

Tsitaate:

Nii inimeste kui koerte maailmas on parim juht vaikne, inspireeriv tüüp. Mõelge meie ajaloolistele suurmeestele: Gandhi, Mandela jt – kõik äärmiselt karismaatilised, ent vaiksed mehed. Kui mõtlen hea juhi omadustele, siis meenub alati üks kuulus fraas Kiplingi luuletusest "IF".
Kui suudad säilitada kaine pea, kui kõik su ümber on enda oma kaotanud...’

Kui sellele natuke mõelda, saab kõik selgeks. Liider, kes on närvis või ärritunud, ei sisenda oma alluvatele mingit kindlustunnet ning seega on vähem tõenäoline, et temasse usutaks. Hundikarjas on see printsiip selgelt näha, kui Alfa hundid väljendavad rahulikkust, mis võib tunduda isegi täieliku ükskõiksusena.

Minu meelest on see hea. Kaua suudate te taluda närvilist ja röökivat ülemust? Kas teil on mingi respekt sellise inimese vastu? :)

Omamoodi huvitav on ka too ignoreerimise taktika. Kui ma järele mõtlen, siis olen siin tasapisi alateadlikult seda rakendanud. Kojutulles, hommikul kööki suundudes, omi asju tehes. Siin on ilmselt olnud heaks kooliks ka minu lapsepõlvekogemus. Kasvades ja õppides toas, kus oli telekas, mille ette kogunes õhtul 3 põlve, on mul oma arust suurepärane oskus end täiesti välja lülitada sellest, mis toimub mu ümber. Ainus viga on see, et ma teen seda alateadlikult aga mitte järjekindlalt ja teadlikult. Mulle on tundunud see siiani kuidagi mitte hoolimisena ehk?

Söögiteema on ka huvitav. Ma olen lugenud palju selle kohta, et inimene liidriüpositsiooni tarbeks peab sööma esimesena, kuid mulle pole see alati meeldinud. See on kuidagi karm ju. Eriti kui koertel pole päeval sööki ees (minu omadel vahel on) ja päev pikk. Suska on võimeline ilaloike tekitama niiviisi :P. Praegu loen Jani kohta midagi analoogset ja mulle meeldib tema lähenemine.

Mul oli juba selge, et kiire, instinktiivne informatsioon oli kõige kasulikum, arvatavasti kuna tuleviku mõistet koera jaoks ei eksisteeri. Olin näinud, et mõnikord edastab väikseimgi signaal suure koguse teavet. Ühel päeval tuli mulle mõte. Enne nende toidu segamist panin kandikule kreekerküpsise. Siis otsisin välja kausid, asetasin need kõrgemale pinnale ning panin neisse toitu. Seejärel võtsin kreekeri ja sõin selle ära, jättes koertele mulje, et toit tuli nende kausist. Siinkohal mõtlesin ma karja mentaliteedi terminites. Mida nad näevad? Et sööd nende kausist. Kelleks see sind teeb? Liidriks.

Ma pean seda proovima!

Praegusel juhtumil ei olnud tegemist halva käitumisega. Toitmisajal ei esinenud mingeid erilisi probleeme, pigem vastupidi – see oli aeg, kus võisin kindel olla nende jäägitule tähelepanule ning parimale käitumisele. Söötsin neid individuaalsetest kaussidest, mis olid laiali paigutatud kööki ja esikusse. Igaüks teadis oma paika ning kui kõrvale jätta nende komme teiste tühju kausse revideerimas käia, pidasid nad end laitmatult ülal. Praegu oli minu eesmärgiks ainult rõhutada sõnumit, mille olin muudes olukordades neile juba edastanud.

No just. Minu koerad ses mõttes teavad ka täpselt, kelle kaus on kus. Ma olen seda algusest peale järjekindlalt rõhutanud ja see on selge. Revideerimine käib asja juurde :).
Nii palju siis tema meetodist. Ehk pakub see teilegi huvi?

Aga tegelikult tahaksin ma rohkem rääkida eile loetud raamatust. Ma ei oska kirjeldada seda meeleolu, mis mind toda lugedes tabas ja raamatust on raske erilisemaid lõike esile tuua. See on tervikuna hea. Neile, kes looma planeerivad võtta... neile, kel on juba koer või mitu... ja ka neile, kelle lähikonnas on koeri. Lugege ja te mõistate:)

Lõpetuseks üks tsitaat.

Nagu enamik meist isiklikust kogemusest tead, pole ükski suhe ealeski lihtne ega sirgjooneline. Elul, ühes kogu oma ebakindlusega, on ebameeldiv komme pidevalt meelde tuletada, et raskete aegade suhtes ei tohi iial valvsust kaotada. Sel põhjusel vajab iga suhe mõningaid põhjapanevaid aluseid, et pidada vastu kõigele, mida elu teele veeretab.
Mees nimega John Moss (autor kirjeldab mitmeid koeraomanikke, kelle kogemuste kaudu on ta palju õppinud) aitas mul taibata, et see kehtib sama palju meie suhete kohta koertega kui inimestega. 30a tagasi tegi üks koeraomanik oma vaiksel moel mulle selgeks, et iga eduka suhte võtme saab kokku võtta ühe lihtsa sõnaga: austus. (lk. 41.)