Jäin lugema Merikese sissekannet Ravelry´s loomingulisuse kohta. Et tal on raske sageli õpetada meerikamaal Eestiga seotud temaatikat kudumises, kuna seal tahetakse kramplikult õppida ühte mustrit.
Vanad eestlased olid loomingulisemad. Arvestades seda mustrite paljusust, mis meil valitses kasvõi nt kirikinnastes. Ei tahetud samasugust, kordusid ehk vaid sümbolid. Kirikinnas on ju tegelikult hunnik sümboleid, iseasi palju me sellele mõtleme tänapäeval.
Samuti olid Lätis igal piirkonnal oma mustrikorrad. Loomingulisus võtmesõnaks, mitte kopeerimine? Ma ei arva, et kopeerimine läbinisti halb on aga mulle väga meeldib see, et vanasti loomingulisust rohkem hinnati.
Meenub herr Maas, kes meile pidevalt pidas pikki loenguid boreaalsest kultuurist. Nt kui erinevad võivad olla indogermaani muinasjutud soome-ugri omadest. Kunagi oli Akadeemias sellest pikk artiklisari, Masingu sulest, peaks selle uuesti üles otsima. See oli tegelikult väga põnev ning minu meelest nood skeemid töötavad ju siiani. Vahe on vaid selles, et massikultuuris domineerib indogermaani muinasjutumudel - printsid ja pritsessid, hea võidab kurja, on algus-keskpaik-lõpp (happy end). Pole aja rahulikku kulgemist ega üllatusi.
Ma olen juba tükk aega mõtisklenud selle üle, miks igasugused kõik-koos-ühe-mustri-järgi-kudumised nii populaarsed on. Ja mitte ainult meerikamaal - meil ka. Mida (ja kas üldse) see annab, kui kõik koos ühte mustrit-asja teevad, olgugi et lõng või värv on erinevad. Loomingulisus ju kaob.
VastaKustutaÜlle
No ma saan aru, et mõni asi lihtsalt meeldib nii väga, et tehakse omale ka. Või on siis muster nii suur väljakutse, et tekib tahtmine oma oskused proovile panna (nt minul oli niiviisi Erise ja Rogue`iga).
VastaKustutaVanad eestlased... mumeelest on siin teatav analoogia näiteks laulmise või mumeelest ka kirjaoskusega- selleks, et saaksid end valitud viisil vabalt väljendada, peab olema eelnevalt teatud tasemel nn. keeleoskus. Näiteks laululahingu saates (kui sattusid vaatama) on viimaseks ülesandeks tuntud laulu refrääni kaasalaulmine. Ühehäälselt solistile järele üürata oskavad ju kõik. Aga et seda refrääni mitmehäälselt ja põnevalt"lambist" laulda, peavad lauljad ka harmooniat ning koostööd valdama.
VastaKustutaS.t mulle tundub, et see indoeuroopa-ugrimugi kultuurierinevuste jutt ei ole just liiga vettpidav, mumeelest on sealsamas kõrval, nende teiste kivide all märksa suuremad vähid.
Kui muinasjutu teema kõrvale jätta, siis ma ei usu, et asi on ainult oskustes. Kui ma sain õigesti aru, et sa võrdsustasid - algaja kopeerib, oskaja loob - stiilis?
VastaKustutaKuna enamik lugejaid on ka ravelrys, siis ma ei toonud ehk kogu teemat esile. Rõhk oli seal sellel, et teatud kultuurikeskkonnas on võimatu selgitada, et ei ole olemas ühte eesti kindamustrit ja ühte eesti sokimustrit:). Näiteid toodi nii ameerikast kui singapurist. Seda omapära on osavalt ära kasutanud nt Nancy Bush, kellel on mitu raamatut, milles meie mustreid kajastatud. Ja just niiviisi, et on detail vanast mustrist, mis kootakse kindasse või sokki, pannakse raamatusse ja jutt juurde, et eesti asi. Kõik koovad just selle mustri järgi olles 100% kindlad, et vot selline just ongi eesti sokk ja kinnas :). Ja kui siis tuleb kohalik eestlane ja temal palutakse õpetada ning selgub, et ei olegi sellist asja nagu eesti sokk ja kinnas, siis on jama :).
mhmh, said must õigesti aru. Ka kindamustrid on ju pärandkultuur ja kinnastesse sümboleid kohe kindlasti huupi ei kootud, igal asjal on olnud oma tähendus, iseasi kui palju me sellest tänapäeval teame (õnneks üht-teist siiski). Eks mõned rahvad ole oma pärimust osanud paremini edasi kanda, mõned kehvemini. Las vana indiaanlane räägib, tema teab. :) Aga angloameerika-kultuur on selline, mida ma fännata ei oska (aga noh, ma ei ole ka ameerikas käind :)
VastaKustutaÜks näide Nancy raamatust, Hiiumaa sokk. Vaatasin, seda on Ravelry´s kootud 30 inimese poolt :).
VastaKustutahttp://www.flickr.com/
photos/59603208@N00/1558026713
(poolitasin lingi, kuna siia on vastik seda panna).
Ma pole siinkohal irooniline, kaugel sellest. Kudumine on minule nii sümpaatne tegevus, sama sümpaatne nagu lugemine, et ma heldin alati kui näen kedagi kudumas.lugemas. Seega mul on hää meel, et inimesed ikka veel viitsivad ja tahavad (kududa, lugeda). Aga 30 sellist sokki paneb mind natukene muigama, sry.
No eriti tugevalt tuleb välja see sokikudujate seltskonnas - ostavad soki mustreid!!!! Sokk minu meelest üldse kirjutatud mustrit ei vaja, võta vardad ja koo. Naljatilgad.
VastaKustuta