Kiiksud

Eks meil kõigil ole omad veidrused. Lugesin täna oravakese blogist lugu kassasabast ja puusanõksudest. Meenus, et mul on kombeks kaasahaaravatele lauludele kaasa laulda. Ilmsel on see vanaemalt päritud, mööndustega. Tema laulis kogu aeg, ilma et saadet oleks vaja olnud :P
No ma üldiselt pean viisi ikka ka, nii et see ei tohiks kole komme olla :P ja enamasti armastan ma laulda autos.

Aga hiljuti juhtus piinlik lugu Rimis. Nimelt olin ma plaadiriiulite vahel ning taustaks mängis Joan Osborne`i If the god was one of us. See oli mingil eluperioodil koos Connelsi looga minu jaoks suht söödav valik ja ma kuulasin noid palju. Selle loomulik jätk oli see, et ma hakkasin kaasa laulma, no ikka seal plaadiriiulite vahel. Vaikselt ja omaette. Valisin seal plaate ja uurisin filme, tahtsin midagi osta aga ei suutnud leida sobivat. Lugu ikka kestis ja siis ma järsku avastasin, et keegi jälgib mind. Mingi keskealine mees, ise muigab. Ilmselt ma siiski ei laulnud piisavalt omaette ja piisavalt vaikselt :P. Võehh, mind valdas paanika, ic. Kauemaks ma sinna pidama ei jäänud. Pärast märkasin sama meest veel mõned korrad ning piinlikkuse tunne ei tahtnud kuidagi kaduda.

Samuti pean ma autos meeles pidama, et kui foori taga ootel olen, siis pole mõtet laia lõuaga Nightwish`ile kaasa röökida, kõrvalt võib imelik vaadata olla :P. Aga maanteel on mõnus, kui saab kaasa laulda. Saab nt proovida, et kas õnnestub pihta saada madalamale häälele, kui laul on kahehäälne. Nii et jah, mul pole endaga vist kunagi igav :D

(läheb ja häbeneb)