Hangeuudiseid

Meil on endiselt palju lund ja sulamise märke veel ei ole. Eile jõudsin koju üsna hilja ning läksin koertega jalutama. Koertele lumi hullult meeldib, nad on nõus mõlemad reipalt kõndima, kaevama, niisama mässama. Kella poole 10 ajal lumi muide krudises, mis minu mäletamist mööda viitab suht kobedale miinusele. Nägin suusatajaid ja kelgutajaid, lapsed olid ehitanud suuuuure lumest onni, katusega ning küünlad olid sisse põlema pandud. Issake, see on nii lahe! Hulljulged proovisid pisikeste plastmass suuskadega auto slepis rallida. Melu oli alevis rohkem kui kenal kevadõhtul :P

Tegime päris mõnusa matka, kohtasime ka ühte 4kuu vanust kutsikat. Oi heldus, kui lahe tüüp see oli. Miskine mix, nn bolonkatüüpi nagu neid vanainimestel sageli on. Mammi oli ise pensioniaeline. Küsis, kas on kurjad koerad ja kas tohiks koeri kokku lasta. No proovisime. Kutsikal oleks nagu vedrud all olnud, kilas hüppas ning tahtis õudselt mängida. Suska oli muidugi pöördes, sest sellist mängukutset ei kohta ju iga päev. Blacky polnud pahur aga eriti ei fännanud ka. Kui juba sai jalutama tuldud, siis tuleb kõndida, mitte passida külma ilmaga mingit hüplevat karvapalli :P. Pidin andma jällegi aru, et kas neid koeri trimmitakse ja miks neil selline habe on.

Blacky on hangedest üldiselt vaimustatud. Eriti lahe on pista pea hange, hoida seal natukene ja siis tõmmata välja mingi ilgelt lumine kolu. Niiviisi korduvalt. Eile hommikul oli pisikene segadus häda tegemisega. NImelt on Blackyl kombeks poetada oma häda kuskile varjatud kohta - kuusealune, metsaserv, kraav jne. Aga no lumi ju! Ronib teine üle hange (hang kannab) kraavi suunas ja siis hoplaa! paistavad koerast vaid kõrvad. Siis ronib üks jube pahane nägu uuesti teele tagasi, kopib end puhtaks ja katsetab natukese aja pärast uuesti. Lõpuks ei jäägi muud üle kui piltlikult öeldes oma valehäbi maha suruda ning teeserva häda ära teha.