Põlevkivi

Kolasin natukene netis ja leidsin EP koduka, kus on palju juttu põlevkivi kaevandamisest, rikastamisest ja teest tarbijani. Väga informatiivne leht. Mind pani kaevanduses kuuldu suuresti üllatama. Ma teadsin uduselt, millega tegu ja kui raske see töö on aga reaalselt saab ettekujutuse tõesti kohapeal.

Kohtlas olid meetodid muidugi ka pisut arhailisemad kui nad on hetkel Virus ja Estonias. Nt väitis meile giid, et uutes kaevandusest ei lasta enam nn käike sisse nagu seda kunagi tehti Kohtlas (ikka see aukude ja seenemuttide teema :P), vaid jäetakse sellised sambad 6x6m laiad, siin pildil on nood näha. Kamberkaevandus on märksõnaks. Käsitsi kaevandades võis maapind langeda kuni meeter. Seetõttu ei kaevandatud asfaldkattega riigimaanteede all, asulate all ning kõrgepingeliinide all. (lisalugemine)

Samuti ei kujutanud ma ette seda veekogust, mis kaevandusest aastaringselt välja pumbatakse. Kuna pinnas on paas ja põlevkivikiht, siis suuremate vihmaperioodide korral tuleb see pinnasevesi kõik alla.
Enne lõhkamist tehakse kiviseina hunnikute viisi auke sellise puuriga. Puur, mida meile näidati ja mida katsetada sai, oli 22m pikk ja kaalus ca 20kg. Sellega tegi kaevur auke põlvekõrgusele ca 34, rinnakõrgusele sama palju ning siis veel ülakõrgusele ning sirgete kätega!
Seejärel kutsuti minöör. Vanasti kuni keeluni olid minöörid naised, hea kerge töö:). Lükkasid käruga laskemoona kohale ja paigaldasid aukudesse. Kui naistel keelati maa-alla minek ära, hakkasid seda tööd tegema mehed ning kärud vahetati kiirelt ümber ratasteks, mis sõidavad mööda raudtee rööpaid.
Kui lõhkaine oli paigaldatud ja ühendatud, varjuti eemale ning õhati. Seejärel käivitati suur ventilatsioonisüsteem ( nagu riidest toru), mille abil esmane tolm kaevepaigast eemale juhiti. Siis tulid mehed ja hakkasid kivi vagonettidele laadima. Korraga oli vahetuses 3 meest, töötati 7 tundi 3 vahetuses. Mul ei meenu, mitu tonni üks vahetus suutis välja vedada. See oli hullumeelne arv. Tolmusambast saab aimu ehk sellest pildist.

Mis mulle veel muljet avaldas, oli too kivimisein. Nii korrapärane triibik selline. Giid rääkis, et põlevkivikihid asetsevad kaldega, ehk maapinnast (Kiviõli kandis) kuni 70m sügavusel Estonia kaevanduse praegusel asukohal. Kihid lähevad Peipsi alt läbi Venemaani välja. Lisainfo on nt siin. Põlevkivi pidi jätkuma veel ca 80aastaks. Allmaakaevandamisest on põhjalikult kirjutatud siin.

Kasutusest ka.
Siin on põlevkivi kasutusest hea skeem. Meie giid mainis ka veel toiduainetööstust aga hetkel ma selle kohta netist otseselt ei leidnud. Võibolla oli see vanasti siis teemaks. Kuna põlevkivi üheks komponendiks on vetikas, siis vbla tõesti. Koostisest on hea ülevaade siin.

Kaevur oli Kohtlas hinnatud amet, maa-alla tööle saamiseks oodati vahel 2aastat. Keegi ei mõelnud, et läheb maa-alla ja äkki jääb sinna (õnnetused nt). Töökeskkond oli niiviisi ülesehitatud, et õnnetusi oli harva. Tulekahjusid Kohtlas ei olnud, varinguid vahel küll aga surmaga lõppenud õnnetusi olid vaid mõned. Palgad on kaevanduses head aga arvestades töö iseloomu mõistlikud. Ma ei imesta, et nad palka juurde nõuavad. Kuna ca 80% kukersiidist läheb elektritootmiseks, on kaevuri palk strateegilise tähtsusega! Kui tõuseb palk, tõuseb põlevkivi kokkuostu hind per tonn ning see omakorda mõjutab elektrienergia hinda. Kinnine ring.

Meie giid rääkis, et neil käib külas palju õpilasi, klasside kaupa. Tehakse märkmeid, fotosid muidugi ka. Mina jälle praegu mõtlen, et lastel veab ju:). Nüüd, mil ma seda kõike kuulnud ja näinud olen ning netist juurde loen, on pilt palju konkreetsem. Mis siis, et kõike seda olen ma kunagi koolis ju õppinud.

Mõtlesin oma muljed siia kirja panna, äkki pakub huvi.