Silmanurgast nägin lõpu ära, enne oli kiire ja ei märganud mängima panna. Pr Välbe shotikas oli siuke kobe ja karvane, rahulik. Istus tema kõrval ja ootas paid kogu aeg. Kui lõpus näitas perenaist otsivat shotikat, siis oli nii kurb tunne. Koer käis kogu postiringi läbi ja ootas kunturis nagu vana perenaine ütles. Aga perenaist ei olnud enam...
See shotikas olevat olnud tema enese koer. Tädi on rääkinud, et kui ta töölt tuli, siis jalutas talle Pr Välbe oma kutsiga sageli vastu.
Hommikul sain teada, et Blacky ema suri 30. detsembril, möödunud aastal. Bluebounty ehk Betty, 10,5aastasena. Kurb... mälestuseks üks pilt siia, tehtud tema pererahva poolt. Loodetavasti nad ei pahanda, et ma nende koerast pildi oma blogisse panen.
Blacky isa suri paar aastat tagasi, 13aastasena. Misting Picklock-Pocket ehk Roope.
Pilt on pärit siit lehelt.
Oh, mul nii kahju, et seda telesarja ei näinud. Mäletan, et lõpp olli nii kurb. Loodan, et korratakse millalgi.
VastaKustutaKurb kuulda Blacky ema kohta, lemmiku kaotamine on nii lohutamatu asi.
Ristilapse pere helistas õhtul, olid mulle telelavastusest koopia VHSile teinud!
VastaKustutaAga muidu jah, koerad elavad nii lühikest aega ja sellega on raske leppida.