Ema rääkis eile huvitava loo. Maal kaotati füsioterapeudi teenus ära, põhjus teadmata. Kellel on vaja teenust, peab sõitma Tallinnasse. Kohalik arst pidi kurtma, et tema on vaid palgatöötaja ning tegelik juhtimine käib... Rootsist. Ametlik perearst elab alaliselt perega seal ja omab seal praksist, kuid praegust kohta ka ära ei anna. Huvitav, kas see on siis meil tõesti nii võimalik? Kõikidest ostudest (medikamendid, töövahendid, soodustusega retseptid jms) peavad õed ja arst Rootsi ettekandeid tegema ning saavad pahandada kui kulud on liiga suured. Kuula ja imesta....
Füsios käis ema enamasti töölt, lõunapausi ajal. Liigesevaludega enamasti ju lehte ei võta, kui häda väga suur pole. Tallinnasse sõitmine tähendaks vaba päeva, lisakulusid (füsio oli juba siis, kui ta maal eksisteeris, tasuline) rongile ja ühistranspordile. Töölt jääb siis ka tasu saamata, sest neid käike ei kompenseeri ju keegi.
Kui jaburaks meie perearstisüsteem veel minna võib? Ma pettusin selles täiega kui vanaema voodihaige oli ja juba siis tundus, et enam hullem olla ei saa. Aga näe saab. Kes riigiarste kasutab, millised on teie tähelepanekud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar