Shotikad. Ikka ja jälle:)

Nädalavahetusel peale trimmimist külastasin koertega olude sunnil sugulasi. Mingi suurem melu ja koerad tähelepanu keskpunktis (mulle selline olukord tavaliselt ei meeldi, teeb ettevaatlikuks). Ei andnud end kaua oodata teemad "kas emane koer ja kas poegi ka tuleb". Elukogemus on õpetanud sellistes oludes kidakeelseks. Midagi turvalist ma vastasin, hetkel ei meenu. Aga no ei lõppe need teemad, ei lõppe :S
Ühel seltskonnas on isane loom. Mingi kribu nagu nood taskukoerad kuulsatel tibidel:). Pidi patju kargama ja perel nalja palju, et vaja ikka emane leida. Eks sellepärast ju kargabki, et emast tahab. Soovitasin keelata ja mänguasjad päevaks ära korjata. "kuidas ma pisikest koera keelan?" küsiti. Selgitasin, et emane ei aita, pigem süvendab. Vähemalt nii olen ma foorumitest lugedes aru saanud. EI usutud.
"Osta veeprits kui muu ei aita", ei osanud paremini vastata. Nagu vastu seina jookseks. Muus vallas mind inimeste hoiakud nii väga ei masenda aga koerte puhul massiga vaielda pole minu lemmiktegevus. 5-6 sarnase mõtteviisiga inimest on juba mass. Minu jaoks.
Päeva pärl - "need shotikad on ikka imelikud koerad, vale profiil, valed proportsioonid, mingid pikad kulmud. Käituvad ka veidralt"

Jah, eks mul ongi mingid ufod kodus, mis teha :D
Eile nõustusid krõbusid sööma vaid siis kui ma nood vaiba alla peitsin, ic. Õnneks on meil siuke roovaip ja krõbud kuivad. Aga jube põnev oli kaevuda ninapidi vaiba alla, mässata seal end higiseks ja siis süüa. Kokkuvõttes sõid mõlemad kahe kausi jagu krõbusid ära, kauss per naase ma eeldan :P Vett tuli ka palju peale kaanida peale sellist söömaaega ja mässamist.
Tulemuseks - kell 5 küsis Suska õue, pissihäda :S. Blacky oli muidugi ka kohe platsis! Temal ka vaja. Tõmbasin pidzhaamale jope peale ja läksin, hea et ma maal elan :). Magama uuesti enam ei jäänud. Ufod, mis ufod.