Rattad aina põrisevad

Sain eile hommikul oma helesinise kortsus tagumikuga mummu tagasi. Sõidab, hea seegi. Lisaks veetsin tunnikese kindlustuses - paberi siia ja paber sinna, koopiad, seletused, pildid, mõõtmised, allkirjad. Õnneks on nii garantiiremondi teostaja kui ka IF suht ühes kandis ja õnneks auto jälle sõidab. Bussidega seigeldes oleks tööpäev tulnud poolenisti "korstnasse" kirjutada. No niigi läks mitu tundi ja ilmselt peab täna-homme natsa kodus tööd tegema, et kõik ripakil asjad kontrolli alla saaks :P. Kodusolemise nädalast saadik on kogu aeg mingid asjad ripakil ja see ei meeldi mulle. Ma olen harjunud lahkuma kontorist siis kui meilboks on tühi, küsimustele vastatud ja nõutud paberid korras.

Esmaspäeval pean suhtlema keretööde mehhanikuga, kes teeb kindlustusele pakkumise. Kui nood acceptivad, siis tellitakse osad ja läheb remondiks. Vahetama peaks selle tagumise pamperi, tulekatte, porilapatsi. Midagi oli nagu veel, luuki kästi vist ka kontrollida ja esiotsa.
Kindlustus oli kena kuni hetkeni, mil pildistama läksin. Sealne mees oli täpselt sellise irvega kogu aeg, nagu tahaks öelda, et mul vedas, et teine pool end süüdi tunnistas. Ilmselt see plekimõlkimine on nende silmis nii süütu võrreldes matsudega, mis liikluses iga päev toimuvad. Minu jaoks oli see aga 7aasta jooksul esimene liiklusõnnetus, esimene jama üldse.
Mul pole siiani vaja olnud suhelda ei politsei ega kohustusliku kindlustusega, sellest ka need emotsioonid ja paanika. Ainus kord, mil kaskos käisin, oli siis kui rebane teele hüppas ja eest põrkeka katki rebestas. Ahjaa, 7a järjest sõitnud ei ole ka muidugi, majanduslikult polnud vanasti võimalik lihtsalt, auto oli nn pühapäevases kasutuses. Sõitnud olen järjepidevalt vist viimased 4 aastat vms. Aga selle üle, et auto liikuma sai, olen ma häppi. Ma juba kujutelsin elavalt, kuidas ma kvartalilõpus öid kontoris veedan :D. Siin on küll tunduvalt parem transaühendus kui eelmises elukohas aga hilisõhtused ajad on ikka kahtlased.

Marsaga oli tore tööle minna, kudusin peatuses ja marsas sain istuma isegi (2 väga pikka poissi seisid terve tee! Absurd), tulemuseks pool sokki valmis. Mõtlesin majanduslikult ka - autoga on odavam :). Auto on end nii hästi sissesõitnud, et tankima pean ca 2 korda 3 nädala jooksul. Mõnus :).

Meenutasin eile oma rongisõiduaegu, ainuke eelis tol ajal oli see, et ma sain rongis kududa. Kõik muu oli aut - hilinevad rongid, talvel kütmata vagunid, purjus mehed lällamas, poekottide vedamine jaama ja jaamast pärast koju (4kg koerale, toidud kassile, kassiliiv jne). Oehh, ma sain muidugi hakkama aga taga ma seda aega küll ei igatse. Eriti nõme oli see, et jooksid hommikul palava nahaga perroonile ja siis ootasid, ikka kord nädalas talvel jäi elektrikas hiljaks, sest mingi transiidikas tuli läbi lasta. Transiit on ju raudteel prioriteet reisijate ees. Kui rongiinfosse helistada, siis sealt kunagi mingit mõistlikku vastust ei saa, et kas hilineb ja kaua. Lisaks tuisused ilmad - alati olid neil siis pöörangud umbes ja rongid seisid. See aga ei tähendanud, et kaubarongid poleks sõitnud. Neid pöörangud millegipärast ei morjendanud. Vanas töökohas eriti kedagi ei huvitanud ka, miks ma jälle hilinesin. Enamik olid autodega või siis mehed vedasid, neile tundus see mingi kauge imeliku teemana.
Tuiskude puhul oli veel üks veider fenomen - linnas oli sula ja mõni lumekirme, samal ajal maal olid hanged ja tuiskas. Keegi ei uskunud, et tuisus rongid kinni istuvad. Vahel oli nii külm, et kindaid ei saanud vagunis ära võtta ning koju jõudes varbaid ei tundunud. Edelaraudtee oli parem aga nood ajad ei klappinud minu tolleaegsete tööaegadega.

Suvel oli muidugi mõnus, koolirahvast polnud, oli ruumi istumiseks ja soe. Lugesin siis megapalju ja kudusin ka, sellest tunnen küll vahel puudust.

I spend some hours in insurance company yesterday to fill tons of papers, to take pictures, to explain the details of accident etc. The company was far from the city, I went by bus and also took my car from repair house. They were great there, fixed the car a bit and I can drive again. Its good as it save time. The bad thing is that all the companies dealing with insurance or repair are open till 17 or 18 which means that I have to find some time during my working day and spend more time for working at home. Must-to-do list is quite long already...
But seems that I managed with insurance, they filled all needed docs and I sent the paper to repair house. They will do the finance proposal next week and if the insurance will accept it, car will be fixed asap.