Eelmise postituse juures olevad pildid on tehtud enne ja pärast liivapaberiga puhastamist. St pleegitamisega pole piltidel midagi pistmist. Pleegitamist ma proovisin sahtli sisemuses olevate plekkide peal, kuid minu arust ei andnud see mingit efekti. Pilti ei teinud, kuna asi jäi 3 tunniks seisma õhu kätte, et neutraliseeruks. Keemia oli äge, kihises ja ei tohtinud veega kokku puutuda, haises ka, mulle ei meeldinud.
Peamine vaev läks ikka liivapaberiga puhastamisele ja karukeelega furnituuri nühkimisele.
Ülemine pilt oli tehtud peale wenfexiga värvi maha puhastamist ja enne liivapaberit. Alumine on tehtud peale paaritunnist nühkimist 180se liivapaberiga. Liivapaberist räägiti, et alustatakse jämedamaga nt 180st ning minnakse peenemale. Viimane lihv on veega (jajah, vesi paneb puidu mängima natukene, ujutada ei tohi:)), siis jäetakse seisma ja peale kuivamist tehakse nn karukeelega veel üks lihv (et sukk kinni ei jääks :P).
Mul pole erilist kogemust küll selles vallas aga siiani tehtu põhjal minule tundub, et parim tulemus on ikkagi käsitsi tehtu. Niiviisi tunned kõige paremini, mis sul seal käe all toimub ja mida puidupind teeb. Taldlihvija nõuab kogemust, proovisin eelmisel aastal tooli siledatel pindadel ja minu meelest oli kuidagi jõhker kogemus see. Näis, palju mul kummuti peale kannatust on:D, seal on neid siledaid pindu ikka hulgem.
Käsitsi lihvides on jah see tunnetus kõige parem. Aga taldlihvijale ei maksa kõvasti peale suruda, siis saab sellega täiesti töötada:)
VastaKustutaAga vaatasin su eelnevaid pilte ja mulle tundus, et sa kraabid värvi maha pahtlilabidaga ? Võib-olla ma eksin.
Aga ühe korraliku kraabitsa tasub küll osta, töö edeneb kiiremini ja ei ole ohtu puidu pinda vigastada.
Jah, meil õpetaja soovitas, kui ei taha kaabitsat osta. Ma püüan mitte vigastada, on odavam ka.
VastaKustuta