Iga järgmine kord on raskem või?

Käisin täna Ühispangas verd andmas, meil selline kolleegiaalne ettevõtmine alati. Visatakse nalja, et mitteametlik mtü vererakuke :). No minnes oli lust ja lillepidu, naljad ja lõõp nagu ikka meil. KA regamisel oli tore, tädid kannatlikud ja super inimesed seal alati. Aga siis juhtus see, et ma pidin liiiga kaua ootama ehk siis teised minu järel, kuna ma olin grupist viimane. Kiir peal ja minul pea uimas, palav oli seal ka ning mingil hetke tundsin, kuidas jalad lifti oodates nõrgaks lähevad. Siuke hetkeline tunne ja kolleegid kohe abivalmilt startisid toetama aga ei meeldinud mulle see tunne kohe üldse, võehh. Aga noh, seekord sai veri antud ja osutusin kõlblikuks ka. Hg oli üllatavalt kõrge (minu kohta), arst soovitas pidada vähemalt 6k vahet, et see rütm pidi mulle paremini sobima.
Nalja sai ka. Lamasin juba pikali, kui verelooovutusruumi tuiskas sisse registraatori tädi ja hüüdis, kas siin it spetsialiste ka on? No üks oli ja viga sai parandatud ning vereloovutus sai jätkata :).

Uimane olen siiani ja see on normaalne, ma tean. Vererõhk oli suht kõrge, 141-95 aga mul vist on alati arsti juures too näit kõrge, sest ma hakkan kergesti pabistama :). Varsti saab koju ja siis ma tahaks lamada, unine on olla. Missioon täidet ning elupäästja tass kingituseks laual, sinine muide;). See oli mul 10. kord, alustasin 2003.aastal. Ahjaa, selgus et ühel kolleegil on sama veregrupp kui minul. Seega korrates kunagi siin kirjutatud, sellest 7% rariteetverest on mu tutvusringkonnas jälle üks semu juures. Huvitav. Veregrupid tõmbavad omasuguseid ligi või? Mul on juba lugemine sassi läinud, palju neid 7% sisse kuuluvaid semusid mul praegu juba on.