Visal kassil mitu elu

Lugesin Heidi blogi ja jäin mõtlema jälle blogimisele ja kõigele sellele seal ümber.
Mul on blogielu üheltpoolt nagu peegeldus reaalile ja teiselt poolt ikkagi nagu mingi oma elu. Aktiivsem ja huvitavam, vahel :D. Ma võin suht spontaanselt kirjutada sekunditega valmis suure pika jutu ilma et ma mõtleksin, kas keegi seda loeb või mida sellest arvatakse. Audika peale mõtlen siis kui pilte panen või käsitööalaselt millegagi "hakkama saan". Siis ma tahan tagasisidet küll ja see on edevus, raudselt:).

Aga muidu, loetud blogid... jah, ma loen neid palju ja mul on oma pikk list lemmikutest. Alguses kui ma neid inimesi veel ei tundnud, lugesin niisama uudishimust, käsitööhuvist ja ajaviiteks. Siis tulid kokkusaamised ja haugimäluga mina ei pannud algul üldse nimesid ega nägusid kokku. Meid oli palju ja blogisid oli palju, vahetult on muljet palju mõnusam kujundada kui blogiraamidest end piirata lasta. Seetõttu ma ise kah vahel luban blogis omale rohkem kui vahetult suheldes ehk.
Mõned üksikuid koloriitsemad ehk jäid silma ja tekkis momentaalselt seos blogiga. Aga neid oli väga vähe. Rohkem nautisin melu, hetkejutte ja tekkinud kontakte. Vahetult. Nii et mul vist on nood asjad lahus ikka. Mul on vahel ebamugav end tutvustada reaalis blogi nimega, et nagu paljastus või nii. Ah, ma ei tea ka, mis seal sisi ikka. Las olla mitu elu, ehk kuidagi täiendavad üksteist ja teevad elamise huvitavamaks.

Blogidest veel. Mulle ei meeldi väga väljapeetud stiiliga blogid, loed ja saad aru, et on kirjutatud kellelegi. Lihtsad vahetud ja siirad blogid on mõnusad. Seda tajub õhust. Ah, jälle ma targutan, eks. Mulle lihtsalt meeldivad vahetud ja kammitsemata, avatud inimesed. Ja targad ja andekad võiksid nad ka olla... :) Eks see kehtib blogimises ka, mis muud.