Tomatid ja lapsepõlv

The story about my childhood, sry I will not translate it.

***

Lugesin täna Thredalia blogist tomatite kohta ja see käivitas mu mõtterännakud...

Ma jalutasin täna varahommikul oma isapoolse vanaisa kunagisest majast mööda ja nägin nende kasvuhoonet. Ma ei tea, kas see võiks olla vanaisa aegne või on uus. See polegi tähtis, asukoht oli sama (maja on uuesti ehitatud, haljastus osaliselt alles). Meenus, kuidas vanaema kasvatas just neid viljalihaga tomateid ja ma polnud kuskil mujal tol hetkel näinud kollaseid tomateid. Ma võisin siis olla vast 4-5aastane ja teise vanaema juures, kus ma elasin, tomateid veel ei kasvatatud.

Täielik lapsepõlve nostalgia tuli peale, kuigi ma seal vanavanemate juures väga sageli ei käinud. Isaga vahel sünnipäevadel ning mõned korrad lisaks. Aga võibolla ma mäletan valesti, vähemalt need hetked, mis mälus alles, on selged. Mul oli oranz jalgratas, millega oli hea seal aias ringi sõita. Vahel sain pahandada ka, sest neil oli megailus hoolitsetud aed. Rohust puhastatud kõnniteed, pügatud muru, keset muru hiigelsuur lumepall (ma ei tea, mis selle ilupõõsa ametlik nimi on). Palju häid õunapuid nagu suislep, klaarid, tartu roos, antonovka jms. Vanaisa korjas sügisteti õunu ettevaatlikult sellise käpaga, mille otsas oli kott. Õun kukkus kotti ja jäi plekkideta, ilus puhas. Meile toodi ka talveks aga kuna meil polnud häid hoiukohti, siis kaua nood vastu ei pidanud. Ja eks me sõime ikka ka kohe kui kannatas.
Aga nood tomatid on mul kuidagi eredalt meeles. Ise ei tohtinud võtta, kasvuhoonesse ka ei lubatud. Aga kui siis vanaema suure kausiga kasvuhoonest tuli ning härjasüdamed olid seal sees, siis hakkas suu vett jooksma küll.

Huvitav, mul on sellest vanaemast mälus vaid üksikud pildid seoses mingite seikadega. Küpsisetordi tegemine, vanaema rasvakriidid välismaised, tema alati hoolitsetud rullisoengus tukk:), omapärane naer. Vaikne ja minu meelest uhke olemisega naine. Vanaisa oli teistsugune, siuke ladna nagu öeldakse. Kogu aeg noris ja viskas nalja, vahel teravalt ka. Juuksed kammitud üle pea, traksid viigipükste peal. Tal olid alati viigipüksid kodus jalas ja särk. Oskas hästi lugusid jutustada ja külameeste juttu järgi teha. Vanaisaga me mängisime kabet alati ning mina sain pähe. Vahel mängis ta pilli, uuris ooma vanu noote ja veetis niiviisi aega. Ta oskas kunagi saksofoni mängida aga toda pilli ta omale polnud enam hankinud. Oli miskine naljakas asendus, klahvidega ja täiesti häälekas.

Kui nad Saaremaale kolisid, siis müüdi maja ära. Mitu korda lausa. Praegused omanikud on vist juba kolmandad, nii palju kui ma tean. Maja võeti vundamendini maha ning ehitati peale uus. Minu meelest on praegune maja selle krundi jaoks liiga suur, vähemalt pole enam sellist ruumikat tunnet kui vanasti oli. Aga noh, siis ma olin ju pisem ka:).


Vanaisa naljad olid umbes sellist tüüpi.
Kord läks ta Kuressaares arstile ja hakkas jälle lõõpima nagu tal kombeks. Palus, et arst kirjutaks talle tõendi, mis kindlustaks elu kuni surmani.
Arst polnud kade ka, ütles, et mul pole praegu selliseid blanke siin, et kui järgmisel korral tulete, siis kirjutan.
Vot.