reede, 13. juuli 2007

Ülikooli raamatukoguhoidjad togisid mind kui ma raamatukuhja taga norskama hakkasin. Üks raamatukoguhoidja ütles mulle, et magamine on karmilt keelatud. Ta oli üsna kena ja soovitas mulle, et väljas Washington Square.i pargis on ridamisi pinke, kuhu ma end siruli võiks visata, kuni võmmid tulevad. Tänasin seda daami ja rääkisin talle, kuidas ma alati olen raamatukoguhoidjaid imetlenud, mitte üksnes nende Dewey kümnendsüsteemi teadmiste pärast, vaid nende abivalmiduse pärast teistes eluvaldkondades. (Koolmeister, Frank McCourt)

Loen jälle McCourti, toda iirlast. Imelik kirjanik, ütleb, et talle anti tema elu teine vaatus ning oma raamatuid hakkas ta kirjutama alles 60ndatel eluaastatel. Tema looming on sisuliselt autobiograafia, aus ja halastamatu. Natuke edev, samas hästi kirjutatud. Mind hämmastab, et tema lapsepõlve sünged lood on ju tegelikult 20.sajand. Kõlavad nood nagu oleks tegemist 19ndaga. Kummaline maa see Iirimaa.

Mu slovakist kolleeg, kes mõned aastad Iirimaal töötas, ütles alati, et see on üks jube maa. Ammendab end ruttu ja peale pubide ja joomise millegagi ei hiigla. Isegi olümpiamängudele ei elata kaasa :P Kaugelt paistab küll teisiti, loodus ja muusika nt. Aga ma usun seda ammendamise juttu sellegipoolest.

Tüüp on suht oma juurtes kinni, hoolimatat katsumustest ja hullust elust. Vahel on vaja karmi ja mõttetut lapsepõlve, et selle peal terve elu liugu lasta? Samas ilmselt see rusub lihtsalt ja välja kirjutades.rääkides muutub ehk pilt selgemaks. Kas ta omas edevuses tõesti arvas, et keegi tema raamatuid ei osta? Huvitav.

Eesti keeles on olemas Angela tuhk, Jah, on küll, Koolmeister.


Aga mis Melvil Deweysse * puutub, siis mis seal ikka nii väga teada. Kümnendsüsteem, teemad ühest kümneni – on seda siis nii raske meeles pidada? Eriti kui pead inimesi iga päev näpuga ühe või teise teema juurde lohistama?

Kas D polnud mitte see mees, kes kodus lauahõbedat liigitas ja ema sellega hulluks ajas? Kohutav, millised jaburad seigad mul sellest erialast meeles on. Lutheri vabriku mööbel, poseerimised kunstiülikoolis, lauahõbe ja moskva saiad. Unustamatu prof Aasmets! Kui õudsed olid tema loengud ja kui lahe inimene ta ise on. Ise ka ei usuks, kui poleks nädalat Jeruusalemmas hotellituba pidanud jagama. Lahedamat inimest pisut omapärase huumorimeelega annab otsida.

* meie keskendusime õpingute ajal rohkem UDKle, mis oma põhisüsteemi poolest baseerub Dewey liigitusel.
Minu meelest on mõlemat kasutada mitte eriti keeruline aga raamatuid nende alusel liigitada kohutav. Ma imetlen nende inimeste kannatlikkust ja teadmisi, kes seda igapäevaselt teevad. Olen käinud liigitamisosakonnas korduvalt, haudvaikus, nohisemine laudade kohal, suured UDK tabelid laudadel lahti. Vanasti olid nood venekeelsed, tõlge on suht hiline nähtus. Nõuab hallatava valdkonna head tundmist, kuna erialaraamatukogudes lähevad nood liigid ikka väga detailseks. Mis oli Eesti riigitähis, ahh? Raamatukogu kasutaja reeglina tolle töö sisemist poolt ei näe ega paljud oska ilmselt ka ette kujutada. Liigitamine on murdosa sellest erialast. Täiesti eraldi teema on märksõnastamine ja ka kirjeldamine. Kõik kolm valdkonda on äärmiselt reglementeeritud ja toimivad süsteemi alusel, mille välja töötamiseks on kulutatud pikki aastaid tervete töörühmade töötunde:).

10 kommentaari:

  1. tere, tore lugemine. mina olen ka hariduselt raamatukogutädi, aga pole päevagi õpitud erialal töötanud. siis kui tahtsin, polnud kohta ja nüüd siis kodune.
    ***
    aga iirima on üks müstiline maa. olen seal korra käinud, peamiselt dublinis. suhtlesin iirlastega ja nad olid mulle väga sümpaatsed oma olemisega. tagasiteel stoppasime lennujaamas ning veetsin selle aja raamatupoes, kus sattus näppu iiri ajaloo raamat, mis oli kirjutatud poolenisti läbi lihtsate inimeste elulugude. seda lugedes tuli küll pisar silma, sest nende saatus - näljahädad, väljarändamine on kindlasti nede maailmasolemist mõjutanud. kindlasti on neil, mille pärast napsu võtta:)

    VastaKustuta
  2. See raamatukogunduse teema tundub nii põnev! Tahaks kohe sellest rohkem teada. Sest ma olen alati pead murdnud, et kes ja kuidas neid kirjeldusi teeb ja märksõnu välja kirjutab. Veel ei saa ma aru, mis täpikesi ja joonekesi raamatukogutädi veab, kui ma koju raamatuid laenutan.
    Ja üldse, kuidas sai nii,et goolit polnud?
    Ma ükskord praktiseerisin ühe doktorandi juures ja siis käisime koos raamatukogus erialakirjandust "otsimas". Ja mul ajas kõik see pea nii ringi käima ja ma ei saanud üldse aru, et kuidas on võimalik nende tohutute riiulite vahelt mingitki sinule vajalikku infot üles leida.
    Ja Courtist... kuigi mulle inglise keeles eriti ei meeldi lugeda, kuidagi ei saa võõras keeles süveneda, siis meeldib mulle vahel reisilt mõni inglisekeelne raamat kaasa osta. Ja just see Angela'S Ashes on mul inglise keeles ja alati kui kätte satub, unistan, kuidas ma seda kohe lugema hakkan :) Tegelikult ma tegin algust ka kui tollel reisil olin ja tundus üsna karm. Ja natuke olen selle raamatu põhjal filmikatkendit ka näinud ja tõesi rusuv. Kõige hullem on see, et see joomine-peksmine on nagu ahelreaktsioon. Isa joob ja peksab, poeg kannatab ja saab hingetrauma. Suureks saades ei suuda sellest üle saada ja hakkab samamoodi jooma-peksma.

    VastaKustuta
  3. ma olen lugenud seda Jah. On küll. ja see oli tõeliselt hea raamat!

    VastaKustuta
  4. (474.2) :)
    Dewey ja UDK on tõesti veel inimlikud. Kongressi raamatukogu oma ja koolonliigituse koha pealt tuleb ainult oma saatusele tänulik olla, et sai Eestis sünditud ja siin vastavat haridust omandatud:D
    Peaks kolleegidele, kes meil majas ajalehte teevad, sellest raamatust teada andma. Sügisest taheti hakata kirjutama raamatukogudest ilukirjanduses..

    VastaKustuta
  5. Krista, muidugi! Tuleb tuttav ette küll :)
    Krentu, need on statistika. Seda tehakse kuidagi niiviisi, et nondest punktidest ja kriipsudest tuleb üks märgikogum, mis tähistab kümmet lugejad. Ma olen märganud, et rahvaraamatukogudes on siiani paljudel too märgistamine kombeks. Uutes ja peenetes on kaardid, mis regajast läbi lähevad ja niiviisi lugejad loetud saavad.
    Kirje on jah suht loogiline andmete kogum, mida eristab tetud sümbolite jada. Lisaks on olemas kokkuleppeline süsteem nn marc ehk masinloetav kirje ja see on juba rahvusvaheline. Paljudes andmebaasisüsteemides on olemas nn kanal, mille kaudu saab suurest raamatukogukataloogist, elektroonilisest tuua juba valmiskujul kirjet. Nt eestis kui kataloogitakse ameerikas ilmunud trükist, siis saab minu meelest usa konrgessi raamatukogu kataloogist tõmmata nn baaskirje, mida kohandatakse siis juba kohalike märksõnade ja udk-ga. Vähemalt meile nii õpetati aga ma lõpetasin ammu ja ilmselt on tänapäeval mõnusat ja põnevat praktikat palju rohkem võimalik proovida kui meil.
    Krista, kas teid siis liigituse ajaloo nüanssidega ei piinatud:). Mul on kaks klade täis koolonit, deweyt, udkd, fassett jms eri tüüpi maailmas kasutusel olevaid liigitusi:D. Kolimise ajal juhtusid kätte, oh seda äratundmisrõõmu :D:D:D. Isegi Helmi Masingu raamat jäi ette, too kes Eestis kümnendliigituse ajalukku oma panuse on andnud:).
    Me õppisime ikka sellist sry jama, et kohati oli kahju ajast. Mõne aine puhul oli tunne, et me ei jõua mitte eales kaasaega:). Aga nüüd on uued õppejõud ja raamatukogudes elu põnevam, ilmselt on ka eriala siinses vabariigis edasi arenenud. Meie 5a hullumeelset tuupimist Veskimäe, Aasmetsa ja Kalvikuga on ikka unustamatu. Ja kõige selle eest anti vaid BA!
    Uhh, jäin minevikku kolama:).

    Aga raamatukogud ilukirjanduses on äge teema, kas kunagi polnud Lepikul üks diplomand, kel siuke teema. Nagu oleks meeles, või oli Papil. Uurisid, et enim kasutatakse tegelaskujudena raamatukoguhoidjaid krimkades. laibad leitakse alati raamatukogutoast :D

    VastaKustuta
  6. Ah siis hoopis lugejate kokkulugemiseks tehti neid täpikesi ja kriipsukesi! Ma mõtlesin,et raamatute jaoks :)
    Aitäh selgituste eest :)

    VastaKustuta
  7. Eh, ma arvasin alati, et see raamatukogutuba on seal krimkades mingi selline raamatuid täis ruum suures majas. No et kui on lastetuba, siis ruumi olemasolul võib olla omaette tuba ka raamatutele. Raamatukoguhoidjaid ma pole neis raamatutes küll kunagi märganud.. palun viiteid, ma tahan ka raamatukoguhoidjatest lugeda :D

    VastaKustuta
  8. Eiei, raamatukogutubades pole muidugi raamatukoguhoidjaid :D. Minu liialdus.
    Aga tolle töö tulemusena leidis tudeng, et raamatukoguhoidjad näidatakse positiivses valguses ainult krimkades. Mujal on nood nohikud ja pigem negatiivse varjundiga tegelased. Seda nii kirjanduses kui filminduses (Keskea rõõmud nt)

    VastaKustuta
  9. Kahe klade jagu neid liigitussüsteeme mul alles pole:) Kogu liigitamise aine konspekt (digiteerisin just hiljuti oma vanu konspekte) on 18 lk + veel hulk viiteid vajalikule kirjandusele. Ajalugu loeti muidugi ka, aga õpetati ikka meil kasutusel olevat süsteemi ja sai seda praktiseeritud. Lõpetasin infoteaduste (mitte raamatukogunduse) 4 a pikkuse õppega BA 2002. a., selleks ajaks oli osa õppejõude muutunud legendideks, peale kasvanud uued. Ntx meile õpetas liigitamist Sirje Nilbe.
    Lemmik-"krimka" (krimka on selle romaani kohta vähe öeldud) minu jaoks Umberto Eco "Roosi nimi". Plaanin taaskord käsile võtta ja soovitan soojalt.
    Pratchetti Kettamaailma lugude ülikooliraamatukogu on muidugi ka omaette nähtus;)

    VastaKustuta
  10. Täpsustus: "Roosi nimi" kui kriminaalromaan, kus tegevus toimub (kloostri)raamatukogus ja kui õigesti mäletan (appi kui ammu seda loetud sai), siis raamatukogutöötajad olid ka asjasse kõvasti segatud.

    VastaKustuta