Ülikooli raamatukoguhoidjad togisid mind kui ma raamatukuhja taga norskama hakkasin. Üks raamatukoguhoidja ütles mulle, et magamine on karmilt keelatud. Ta oli üsna kena ja soovitas mulle, et väljas Washington Square.i pargis on ridamisi pinke, kuhu ma end siruli võiks visata, kuni võmmid tulevad. Tänasin seda daami ja rääkisin talle, kuidas ma alati olen raamatukoguhoidjaid imetlenud, mitte üksnes nende Dewey kümnendsüsteemi teadmiste pärast, vaid nende abivalmiduse pärast teistes eluvaldkondades. (Koolmeister, Frank McCourt)

Loen jälle McCourti, toda iirlast. Imelik kirjanik, ütleb, et talle anti tema elu teine vaatus ning oma raamatuid hakkas ta kirjutama alles 60ndatel eluaastatel. Tema looming on sisuliselt autobiograafia, aus ja halastamatu. Natuke edev, samas hästi kirjutatud. Mind hämmastab, et tema lapsepõlve sünged lood on ju tegelikult 20.sajand. Kõlavad nood nagu oleks tegemist 19ndaga. Kummaline maa see Iirimaa.

Mu slovakist kolleeg, kes mõned aastad Iirimaal töötas, ütles alati, et see on üks jube maa. Ammendab end ruttu ja peale pubide ja joomise millegagi ei hiigla. Isegi olümpiamängudele ei elata kaasa :P Kaugelt paistab küll teisiti, loodus ja muusika nt. Aga ma usun seda ammendamise juttu sellegipoolest.

Tüüp on suht oma juurtes kinni, hoolimatat katsumustest ja hullust elust. Vahel on vaja karmi ja mõttetut lapsepõlve, et selle peal terve elu liugu lasta? Samas ilmselt see rusub lihtsalt ja välja kirjutades.rääkides muutub ehk pilt selgemaks. Kas ta omas edevuses tõesti arvas, et keegi tema raamatuid ei osta? Huvitav.

Eesti keeles on olemas Angela tuhk, Jah, on küll, Koolmeister.

Aga mis Melvil Deweysse * puutub, siis mis seal ikka nii väga teada. Kümnendsüsteem, teemad ühest kümneni – on seda siis nii raske meeles pidada? Eriti kui pead inimesi iga päev näpuga ühe või teise teema juurde lohistama?

Kas D polnud mitte see mees, kes kodus lauahõbedat liigitas ja ema sellega hulluks ajas? Kohutav, millised jaburad seigad mul sellest erialast meeles on. Lutheri vabriku mööbel, poseerimised kunstiülikoolis, lauahõbe ja moskva saiad. Unustamatu prof Aasmets! Kui õudsed olid tema loengud ja kui lahe inimene ta ise on. Ise ka ei usuks, kui poleks nädalat Jeruusalemmas hotellituba pidanud jagama. Lahedamat inimest pisut omapärase huumorimeelega annab otsida.

* meie keskendusime õpingute ajal rohkem UDKle, mis oma põhisüsteemi poolest baseerub Dewey liigitusel.
Minu meelest on mõlemat kasutada mitte eriti keeruline aga raamatuid nende alusel liigitada kohutav. Ma imetlen nende inimeste kannatlikkust ja teadmisi, kes seda igapäevaselt teevad. Olen käinud liigitamisosakonnas korduvalt, haudvaikus, nohisemine laudade kohal, suured UDK tabelid laudadel lahti. Vanasti olid nood venekeelsed, tõlge on suht hiline nähtus. Nõuab hallatava valdkonna head tundmist, kuna erialaraamatukogudes lähevad nood liigid ikka väga detailseks. Mis oli Eesti riigitähis, ahh? Raamatukogu kasutaja reeglina tolle töö sisemist poolt ei näe ega paljud oska ilmselt ka ette kujutada. Liigitamine on murdosa sellest erialast. Täiesti eraldi teema on märksõnastamine ja ka kirjeldamine. Kõik kolm valdkonda on äärmiselt reglementeeritud ja toimivad süsteemi alusel, mille välja töötamiseks on kulutatud pikki aastaid tervete töörühmade töötunde:).