Mõtlesin magama minna aga enne piilusin readerisse ning jäin lugema kõiki oma 72 uut sissekannet. Siin ma nüüd olen, endiselt unine ja pahur. Aga kiiksud olid lahedad, mõnede suhtes täieline äratundmisrõõm!
Meenusid veel mõned, nt vanasti enne eksameid ma hakkasin alati toalilli korrastama. Tuli kasta, vanu lehti tagasi lõigata, potte puhastada, mulda vahetada jne. Üldse oli eksamiks õppimisele tarvis leida VOAsid ehk väga olulisi alternatiive nt suurpuhastus, koogi küpsetamine, õppematerjalide korrastamine, konspekti korrastamine. Viimane seisnes selles, et tuli osa teksti alla joonida, värviliseks triibutada, rasvaseks üle kirjutada jne. Ühesõnaga, teha kõike peale õppimise:P. Aga see lilledega jamamine oli varahommikune ja vahetult enne eksamile minemist toimuv action. Vahel poolautomaatne lausa, nii et avastad poole töö pealt, et näeh, jällle need lilled.
Asjad peavad ka olema omal kohal. Käärid köögis esimeses sahtlis, riided kappides, koerte jalutusrihmad nagis rippumas jne. Ma ei kannata, kui ma ei leia asju sealt, kus nad olema peaksid. Diivanipadjad peavad olema korras, keen sisemiselt, kui keegi neid maha loobib või nende otsas istub. Täiesti masendav kiiks.
Pesumasin käib väga sageli, mulle meeldib puhaste riiete lõhn. Vahetan iga päev riideid ja kaks päeva järjest samade asjadega olla rikub enesetunde. Sama lugu on juustega, käin igal hommikul dushshi all ning kui see võimalus puudub, on olemine kuidagi räpane ja rasvane. Ei arva, et kangesti peaks juukseid säästma ja harvemini pesema. Unustage ära. Rasvapott peas mina välja ei lähe :D. Ma olen olnud reisidel ja viitnud ülejäänud grupi aega vetsus pead pestes. Õnneks on vähemalt Euroopas vetsudes soe vesi ja norm tingimused.
Ja veel üks masendav kiiks. Raamatud peavad olema riiulites temaatiliselt. Ilmselt on see erialane kretinism. Kunstiraamatud, reisiraamatud, käsitööraamatud, ilukirjandus - klassika eraldi, kaasaeg eraldi, luule omaette.
Last but not least, ma ei triigi. Ma ei kannata triikimist! Ma üritan hankida vaid selliseid asju, mida oleks võimalikult mugav pidada. Mind ajas lapsepõlves hulluks ema õiendamine teemal triikimata öösärk või kortsus pluus. Mina ei triigi. Kui tõesti peab, siis kiirelt ja vihaga, ic.
Tohoh.. nii palju tuttavaid kiikse mainid, mida ei osanudki enda puhul kiiksudeks pidada:) Aga nii paljud peavad mul ka paika: asjad omal kohal, raamatud riiulites temaatiliselt (neid ju on lihtsalt piisavalt palju, muidu oleks raske endalgi kiiresti vajalikku üles leida), triikimist nii vähe kui võimalik.
VastaKustuta