Veel üle-eelmisele teemale lisaks. Minu meelest on selle eriala maine olnud pikka aega jube madal. Mingid stereotüübid domineerivad, lisaks olematu palk ning puuduvad enesetäiendusvõimalused.
Mäletan, kui ma sain osakonnajuhatajaks, sain ma priilt sõita Käärikule. Ööbisime renoveeritud hotellis ja saime 3x päevas süüa. Hetkel tundub see nii naljakas aga kui palju kaklust sellele eelnes! Kes saab kaasa, mis põhjusel, kellel on ettekanne ja mitu kohta per raamatukogu jagatakse jne.
Sel erialal reisisid peamiselt need, kes olid erialal suured teoreetikud ning aktiivsed ettekannete tegijad. Seminaride ja koosolekute sisu kordus sageli korrast korda, alati läks kakluseks raha pärast ning arvamusliidrid kippusid olema tegelikust tööst väga kaugel ja nn eluvõõrad. Tavatöötaja ei pääsenud kuhugi. Isegi puhkuse said valida siis kui kõik vanemad kolleegid olid valiku teinud ja osakonnajuhataja ka, keegi pidi asendama ja reeglina oli see koolipingist tulnud värske noor kolleeg:P.
Lõunal me praktiliselt ei käinud, kallis oli. Toas keedeti teed, sageli oli kellelgi kaasas mingi kodune küpsetis või siis nohistati oma nn leivakoti kallal. Ja see polnudki nii ammu, muide:).
Ma lõpetasin 96, olles õppinud 5a. Meil oli osakonnas 1 arvuti, millega töötasime korda-mööda. ja õnneks (või siiski õnnetuseks) oli oskajaid vähe. Hakkasin pensioniealistele kolleegidele arvutit õpetama, alguses peale - kuidas arvutit sisse lülitada, mida kujutab endast klaviatuur ja kuidas programme käivitada. Õppijad olid andekad ja tublid:). Aasta pärast hakkasime arvuteid mingi nipiga juurde saama ning prouad õppisid ära ProCite programmi. Kuni selle ajani käis nimestike koostamine käsitsi. Kirjastamine ka, abiks kirjutusmasinad. Kui ma osakonnast lahkusin ja uuele tööpaigale läksin, oli meil kõigil oma arvuti ja vanemad prouad surfasid netis hommikul uudiseid lugedes (igasse osakonda polnud õigust ajalehti tellida) ning tegid kõik oma tööd arvutis. Ma olin selle üle uhke:). Arvutikoolituseks meile raha ei antud, tuli ise hakkama saada ja saime.
Tundub veider? Reaalsus paraku. Tööl organiseerisime kitsamas ringis omale inglise keele õpetaja, koos käisime korra nädalas ja maksime selle eest ise. Materjale saime õnneks paljundada tasuta.
Oma BA töö tõttu vedas Lotman, minu juhendaja mind kaasa Lätti ja hiljem Leetu, need olid erakordsed sõidud:). Ja praegu ma vingun, kui lennukiga Leetu saan! Siis sõitsime me bussiga ja ainult piletid ja majutuse sai pärast lähetuskuludesse kanda. Erandiks olid Sorose fondi poolt sponsoreeritud ettevõtmised, seal voolas söök ja jook ojadena, rahvas veeti ringi ja lõbustati maksimumprogrammi ulatuses. Ma ei tea, kuidas neil õnnestus selliseid kulusid põhjendada.
Kui aastal 2000 tuli teade, et IFLA toimub sel aastal Jeruusalemmas, hakati juba vaikselt selja taga klatshima, et niikuinii lähevad jälle ühed ja samad näod. Rahvusvaheliste konverentsidega oli nii, et aktiivsemad moosisid end juhtkomiteedesse ja sealt puudumine heitis varju kogu riigile. Järelikult oli sellisel isikutel nn roheline tee. Minu tööpaigas läks 1 koht loosi, tuli esitada põhjendatud taotlus ning kirjeldada, millises sektsioonides on kavas osaleda ja miks. Põnevusest ja kolleegide pealekäimisel proovisin ning osutusin valituks. See oli huvitav kogemus, nägin nn aktivistide trippe seestpoolt ja sain aru, miks sinna nii väga kiputakse. Erialane töö oli suht teisejärguline. Olulised olid kontaktid, peod, ekskurssioonid, shopping jne:). Inimlik... vist.
Komiteedesse mina ei kippunud, mind ei huvitanud. Juba õpingute ajal rääkis meile Eenmaa, et alati tuleb end aktiivselt areenil hoida ja rahvusvahelistesse organisatsioonidesse kuidagi sisse süüa. Siis saab reisida ja elu on ilus, ja üleüldse, keda see raamatukogundus siis ikka nii väga huvitab. Tema poolt loetav kursus "rahvusvaheline erialane kööstöö" koosnes enamasti pildisessioonidest proua järjekordsetelt reisidelt, stiilivihjetest ning käitumisetiketist jms. Loengud toimusid ERRis ning proua suitsetas loengutes alati. No ega nood arvestused ka rasked polnud :P
Mind alati hämmastas millise järjepidevusega õppejõud suht igavate teemadega oma päid vaevasid ja "teadust tegid". Pisut elu seest poolt nähes sai see selgemaks, mida aktiivsem erialaliselt, seda rohkem oli võimalusi. Muidu lihtsalt virelesid nelja seina vahel.
Take it or leave it, öeldakse. Kui teadusraamatukogudes veel üht-teist juhtus, siis rahvaraamatukogud minu meelest kohati virelevad siiani. Kuigi võimalusi on rohkem ja meie 2 kohalikku kogu on täitsa kobedad. Raamatuid laenutatakse kiibilugeri abil juba ning tähtaja kohta saad prinditud kviitungi - see on tase!
Aga mis mainesse puutub, siis annavad sellised lood valitsevale mentaliteedile hoogu muidugi juurde. Ja veel üks näide.
Aga et mitte ühekülgselt teemale läheneda, siis loomulikult on sel erialal palju intelligentseid ja toredaid isiksusi. Olud iseenesest on masendavad, need inimesed on väärt palju enamat!
Siinsed teemad kipuvad jälle käsitööst kaugele jääma. Aga selgituseks, ega ma siis kogu aeg koo, muid mõtteid ikka tuleb kah vahel. Lootus on varsti lõpetada ema kampsun, mis oli planeeritud emadepäevaks:P Parem hilja kui mitte kunagi, eksole.
Neid teoreetikud, kes hästi pabereid koostada oskavad ja siis ka oskajad erinevatel seminaridel jm kohtades esindavad, on igal elualal küll ja veel. Tihti jääb see, kes tegelikult asjast ka midagi teab, tahaplaanile.
VastaKustutaAga sellega et välismaal käivad ühed ja samad esindamas, on paraku siinkandis veel tõsi ja kohati ikka täitsa naljakas.
Näiteks meie käsitöölisi käib pidevalt esindamas mees, kelle käsitööks on markide korjamine (kindlasti värikas tegevus, aga muudest tegemistest paraku palju ei tea), aga maavalitsuses heal kohal. Hea, kui sellisele reisile läheb üks käsitöö või kunstiga seotud inimene kaasa. Ja samuti sobib ta esindama haridust, turismi jms. Hariduse kohapealt ei tohiks vinguda, sest selle osakonna juhataja ta ongi. aga need koostöösidemed jms ei jõua koolideni :)
aga aktiivsed inimesed ei viitsi lihtsalt kembelda, et võtke mind ka kaasa, oleks huvitav näha mida mujal tehakse.
Tundub, et läks kurtmiseks :) Tegelt see nii ei ole, ise oskan endale huvitavat leida, kahju lihtsalt neist, kes tõelised tegijad ja tooksid peale selliseid käike palju uui mõtteid, mida rakendada.