Kiiksumäng on lahedalt liikvele läinud, lugesin natukene ja itsitasin. Meenusid veel igat sorti veidrused, mis mu elu ilmestavad.

Väike ehmatus oli ka. Hansasse logides teatas veebileht, et ma olen 5ndat korda eksinud ja aitab küll. Imelik, ei olnud ju. Tuttav teatas, et mingi viirus liikvel, mis kogub paroole jms. Et youtube'ist sai alguse ja tema kuskilt luges. No ei tea... Helistasin panka, nemad ka ei tea. Kangelt eesti keelt purssiv neiu teatas, et kellelgi järelikult sarnane number, eksis sisestamisel ja nüüd minul konto blokeeritud. Et kas ma tahan telefonitsi aktiveerimist või lähen panka. Ok, lähen panka, krt teab. Imelik tunne on. YTs pole ammu käinud ka. Viirustõrje on up to date ning kuskil veidras paigas pole eriti kolanud, pole aegagi olnud.

Koju tahaks. Eile hakkasin pakkima ja kõik jäi pooleli minu laiskuse tõttu. Ma ei tea, mida kaasa võtta ja mida mitte. Puudub oskus pakkida! Raamatu võtsin, ehk leedus "maitseb" paremini. Kivirähk ja ussisõnad, siiani pole v meeldinud. Kas võtta kudumine või mitte... otsustusvõimetus. Niikuinii ma ei koo ega loe ridagi aga alati on vaja kaasa vedada.

Sisetunne ütles Horvaatiast tulles, et see reis ja leedu ei jää viimaseks. Täna selgus, et juulis on veel LõunaEesti trip väiksema grupiga. Nojah. Seda see esimene liblikas kevadel tähendas!
Kuhu jääb mu ahh! jess! hüüatus? Kole kui inimene enam pisiasjadest ei suuda rõõmu tunda :D
Tea, mis see on, vanus või üleküllus.