Koerad ajavad vahel südamest naerma. Täna avastas blond, et tal on mänguasjad ja kohe mitu. Kallihinnaline kana, pall, piiksuv lõvi. Algul mängisime koos natukene aega aga mul olid omad tegemised ning Suska jätkas juba omapäi.
Tundub, et ta korraldab omale koduseid urukatseid. Pall ja kana lükatakse muuseas voodi alla, et siis viskuda külg ees ja hädaldades mänguasjadele järgi. Tuleb proovida vasak külg ees ja parem ja vinguda seal juures suure häälega, kuni lõpuks kobin mina sohvalt maha, käpuli nina voodi alla ja katkun mängud välja. Urrr. No katsetas mitu korda kuni ma teen kurja häält, et aitab jamast! Siis istub sekundiga pulksirgelt minu ees, painägu peas ja nii tubli. No õienda siis sellisega?! Räägid talle pika jutu, tema kuulab ja keerab pead nagu saaks kõigest aru:).
Siis jätkas ise.. aga oh häda, vahepeal oli pahaaimamatult sinna voodi ette pikutama tulnud Blacky. Stoiliselt ja mõnuga end külili visanud ning ei teadnud voodi alla maetud kanast midagi. Suska oli aga nii hoos, et ei märganud Blackyt (või lihtsalt proovis mitte märgata?). Ühesõnaga rammis peesitavat maadamit küljelt (proovides tema alt end läbi pressida), mispeale maadam vastikustundega pahuralt jalule hüppas ja vihaselt magamistuppa marssis.
Ei ole ilus naerda teise õnnetuse üle aga no ei saa olla, et mõlemad nii omaette suudavad tegutseda, et teist koera kõrval ei märka :D. Suska kui millestki haaravast tegevusse satub, siis ta on nii hõivatud ja õhinas, et kogu tema olemus on mängu võlust haaratud. Omapärane.
Hiljuti jutustasin kasvatajaga shotikatest ning arvasin, et shotikas võiks sobida loomeinimesele. Pidasin siin silmas, et inspireerib ehk või nii:). Aga tema arvas hoopis, et jaa, shotikal oleks intelligentse inimesega, millest rääkida :D.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar