Ma tahaksin nii väga kirjutada ja rääkida sellest, mis teoksil aga ma ei saa, sest mind on tabanud totaalne ebausk. Vahel tundub, et aeg seisab paigal ja inimesed, kellest midagi oleneb, ei liiguta su hääks mitte lillegi. Muidugi see nii ei ole tegelikult, kõik puha minu oma kärsitus ja kannatamatus. Aga ehk on see inimlik? Ma vähemalt ise loodan, et kõik see, mis minust sõltub/sõltus on tänaseks tehtud. Kui muud kokkuvõtteks öelda ei anna, siis jääb üle vaid tsiteerida klassikuid: ma vähemalt proovisin...
(Võibolla keegi mäletab kunagises noorsooteatris olnud etendust, Kark`iga peaosas, Lendas üle käopesa...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar