Suu laulab, süda muretseb :P

Lugesin karumammi lugu remonditeemadel ja nii mõnigi asi tuli tuttav ette. Eriti see teiste kiun remondi ja üldse elamise teemadel. Et miks ikka nii pole ja miks pole naa. Inimesed on erinevad ja ühele meeldib üks, teisele teine.

Panin täna posu pilte töötoa seinale galeriiks ja imetlen nüüd neid. Valisin naljakamaid läbi kahe aasta, iga pilt mingi stoori või seigaga seotud ja teeb hinge soojaks. Ma juba kujutan ette, mida ütleks ema kui ta neid näeks :D "tapeedis nõelaaugud, inetu väljanäitus jne". So what, küsiks ma. Mulle meeldib. Mis teeb üks nööpauguauk tapeedile?

Selles mõttes mulle meeldis väga vanaema lähenemine. Ei mingit ülepea suurt klanimist või poosi, sest kes ta juurde hobusega ikka ajab, armastas ta öelda. No ei tulnud peenar sirge, mis siis - seeme ikka kasvab. No õmblesin põlleserva natuke viltu, mis siis. Minu meelest ei ole ka vaja põdeda mingite pisiasjade pärast nagu sirge õmblus või viltune peenar. Eriti kui sellele juhib tähelepanu keegi teine. Sama kehtib ka elamises.

Jah, mul pole siin samuti remont 100% valmis ja ma olen kohati nii tüdinud. Kui ma korterit müüdud ei saa, siis tuleks ära õppida põrandavahetus ja kah plaatimine, sest vannituba karjub uute plaatide järele. See tundub nii suur ja kole töö, mis nõuab aega ja palju raha. Kuidagi jõuetuse tunne tuleb kui detailideni mõtlema hakata.

Sel kevadel ongi mul üle pika aja selline periood jälle, kus ma tõsiselt tahaks kolida. Kuhugi, kus kõik on korras ja kena. Samas kui ma siin selle galerii seina ladusin ja sohvale vedelema end säätsin, paistis päike nii kenasti. Õudselt kodune tunne tuli peale ning hakkasin kahtlema kõiges selles hulluses, millega ma viimased kaks nädalat oma aega sisustanud olen. Jah, seal on megailus, renoveeritud ja täpselt minu maitse järgi värvigamma... nuuks!

Jah, ilmselt olen ma lihtsalt närvitsemisest asjade laabumise pärast väsinud ja see on kõik üks hetkeline mööduv nõrkusehetk. Ja nagu nimme, pole viimasel nädalal kordagi kõrvalkorteris pidu peetud, kakeldud ega trepikojas keset ööd röögitud. Isegi atsetooni ja lahusti järele pole paar nädalat haisenud. Samas ma pean omale aru andma, et see on petlik vaikus ja "küürakaid parandab haud".
Kui ma nüüd alla annan, ei pruugi ma omale seda nii pea endale andestada. Issand kui pateetiliselt see kõlab :D.