Viimasel ajal on siin kõike muud peale käsitöö, aeg selline. Lisaks koduvahetusele on fiskaali lõpp ning 10h tööpäevad täiesti tavaline nähe. Aga mulle meeldib, kuigi ma olen väsinud. Tajun seda unedest ja olemisest, aga siiber veel pole. Pigem vastipidi :). Ma kaifin tegelikult mingil määral seda hullu sebimist, võtad end kokku, suhtled maksimaalselt, aitad, uurid, õpid juurde. Oled karvupidi selles kõiges sees ja tajud pulsi tuksumist :). Kaua ei jaksa, seda muidugi... aga kaua ei peagi.
Inimeste temperament on erinev, huvitav pingesituatsioonides jälgida. Mõni naudib, mõni kaotab enesevalitsuse, mõni krutib kogu personali üles :D. Lõbus. Eriline kogemus on vaielda vihase mehega Küproselt :D:D:D. Kui telefoni haarad, pead meeles pidama, et mõttekas on toru hoida 5cm kõrvast eemal, rääkida vahele nagunii ei saa. 5min tulistamist ja siis on õhk klaar, lõpetuseks kuuled naerulaginat, häid soove ja komplimente nagu nt oh, you are gem! Ja kiire chao+chao lõpetab kõne! ... Enne kui sa jõuad veel ägestuda... istud, toibud ja töötad edasi. Närid keerulistest kooskõlastustest end läbi ning püüad leida tasakaalu reeglite, kooskõlastuste ja tegelike soovide vahel. Kui kõik õnnestub, pole lõunamaalane kitsi ning meilboksi potsatab meil, milles poolemeetriste tähtedega "I LOVE YOU!!!", allkirjaks : your nightmare.
Iccc, kas pole kaunis? Eriti kui seda tõsiselt võtma ei pea;).
Aga tegelikult on mul pingelangus ja jututuju. Pakkisin kapi tühjaks, ostsin korteri ja klaarisin kaks keerulist diili lõpuni ära nii, et keegi pikka viha pidama ei jäänud. Mis sa hing paremat veel tahta oskad;).
Olge teie ka tublid, küll nood käsitööjutud ka kunagi tagasi tulevad. Seniks aga... läbi raskuste juunikuu poole.
wow, tubli pliks!
VastaKustuta