Koertel on hämmastava loogikaga mälu olemas. Kunagi oli meil töötoas üks vana kaltsuvaip, selline armas. Kui Suska veel noor oli (st väga noor), siis ta arvas, et sinna vaiba peale võib loike teha. Isegi siis arvas niiviisi kui tal oli juba ammu selge, kuidas õue küsida ja viisakalt mind ära oodata. Kutsikaea lõhn oli juures ja pesemisest polnud kasu. Muide, aeg-ajalt tabas ka maadamit massipsühhoos ning ka tema arvas, et see on nende kemps :S.
Seega rändas see vaip pesust pessu, kuni mul isu otsa sai ja ma ta kappi ära panin. See oli viga, sest Blacky oli harjunud selle vaiba peal oma habet kuivatamas käima peale joomist. Kausitäis vett keresse, suure jooksuga töötuppa ning habe vastu vaipa & tagumik upakile ja tagumiste käppadega tuld. Vaip oli igavene pikk ning sealt sai päris ägeda "liu" niiviisi.
Oi see oli tähtis rituaal ja kui ma vaiba ära võtsin, hakkas nalja saama. Joomas käidi endiselt ja joogikausi juurest läks tee rutakal sammul töötuppa ka endiselt. Siis jäi maadam uksele seisma, turtsatas hingepõhjast ning pööras ringi, et tormata kiirelt magamistuppa. Seal on ka vaip. Sellest vaibaeemaldamise aktsioonist on juba rohkem kui aasta möödas aga vähemalt korra nädalas teeb maadam sama nalja läbi. Jalamälu juba alt ei vea!
Teine seik on seotud maakoduga ning sealse sirelivõsaga. Kunagi ammu, kui Blacky veel noor oli, no nii paariaastane, siis läks ta sinna põõsastesse pissile ning jooksis kokku Nilssoniga (kollane kass). Peale seda unustamatut kohtumist käib ta raudselt iga kord seal põõsas vaatamas, ega seekord kassi pole. Alati. Tema juba midagi nii olulist ära unustada ei saa.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar